Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Ei maksa eeldada, et inimene astub tänapäeval mingisse parteisse tingimata sellepärast, et tal on vastavad vaated, kirjutab Mihkel Mutt.

Harjumused surevad aeglaselt. Meil on vist kombeks seostada parteilist kuuluvust maailmavaatega. Veel enam, me otsustame lausa palgejoone, häälekõla ning muu välise järgi, kes kuhu erakonda kõlbab. Eriti palju on seda arvustamist olnud seoses sotsidega. Kes on tõeline, kes libasots?

Natuke on sääraseks erandlikkuseks ka põhjust, sest poliitilisel areenil on sotsid enamikust (v.a rohelised, usulis-rahvuslikud ning kommunistid) erakondadest selgemini markeeritud seisundis – nii kogu maailmas. Kui seda, missugune peab olema näiteks üks keskerakondlane, ei oska une pealt kohe öelda, siis sotsi me «teame» kõik. Teda on nähtud filmides, temast on loetud ja kuuldud ajaloos, kirjanduses.

Nüüd on see vastavus jälle kõneaineks. Kas Pihl on piisavalt «sotslik»?
Niisuguse küsimuse puhul pannakse muidugi ühte patta vorm ja  sisu. Kõigepealt viimasest. Ei maksa eeldada, et inimene astub tänapäeval mingisse parteisse tingimata sellepärast, et tal on vastavad vaated. 

Primaarne on ikka soov kuhugi astuda. Ja ei maksa teda ka väga hukka mõista. Vaadetepõhine  erakonnastumine on sama kui propageerida armastusabielusid. Seda, et viimased on sageli õnnetud, on inimsugu juba õppinud. Erakonnapoliitika kohta pole selle tarkuseni veel jõutud, aga õpiaeg on ka lühem olnud. Muidugi on soodustavaks teguriks, kui pruut ja peigmees teineteisele natuke ka meeldivad. Nii saaks erakonnastumise puhul rääkida asjaosalise kõige üldisemast suundumusest, näiteks mõtteviisi isiksusekesksusest või ühiskonnakesksusest. Aga kui armastus mõne ühiskondliku aate vastu on väga palav, siis on kindlam hakata ajakirjanikuks, aktivistiks vms.

Kui inimesel on tahtmist minna poliitikasse, siis ta ei saa hakata juba väljakujunenud poliitikamaastikul mõtlema, et mis on minu ideaalid, vaid tuleb vaadata, kus parteis on eesotsas vabu kohti. Kus ei ole liiga palju alfaisaseid või -emaseid tunglemas. Sest ega hiljem tulnu sinna enam mahu, teistel võib olla oma järglusliingi juba välja töötatud, sina võid oma tundi oodates lolliks minna. Mida väljakujunenum ja endast lugu pidavam isiksus, seda vähem on tal tahtmist ja mõtet hakata noortekogude broileritega kohtade pärast konkureerima.

Ilmavaade ja põhimõtted on parteivaliku puhul paraku sama tülikad nagu liikluseeskirjad Gruusia teedel. Sõita ei tule seal, kus eeskirjad seda lubavad, vaid seal, kus on ruumi,
Seega ei tuleks absoluutselt imestada, et sotsid olid/on mõnus härrasmees Ilves, glamuuriajakirjanik Mikko, (Lutsu) tõnissonlik Padar jt. Samuti ei maksa imestada, et Isamaas olid Jüri Mõis ja Tõnis Palts, kelle seostamine (Jaan) tõnissonlike põhimõtetega pani aatemehi õhku ahmima.

Öeldakse, et ainult jumal näeb teise inimese sisse. Aga on olemas sihuke asi nagu rollijoonis või teatavatest asjaomastest reeglitest kinnipidamine. Poliitik on midagi profijalgpalluri ja näitleja vahepealset. Ta peab olema platsil edukas, ükskõik, millise meeskonna eest ka ei mängi.

Kui keegi on küsinud või võtnud endale poliitilises teatris mingi rolli, siis ta peab sellest ka kinni pidama, stiili tunnetama, usutav olema. Sots peab olema ja käituma nagu sots. Uued lahendused on küll võimalikud nagu ka päristeatris, aga harva. Hea näitleja saab hakkama kõigega, ent tüpaažist sõltub siiski üht-teist. Mõnel on näiteks rohkem eeldusi olla Pearu, teisel Andres, ühel Kaval-Ants, teisel Vanapagan – ma lähtun muidugi stereotüüpidest, aga elu neist suurel määral koosnebki.

Niisiis, kas praegu õhatakse palju, et uus esisots on endine «esinuhk» Pihl? Vist mitte eriti. Härrassotsi muljet ta ei jäta, pole liiga klanitud ega ülearu sujuv. Tal on hääl pidevalt ära, justkui saabunuks ta AK stuudiosse kusagilt agulist töölisrahvale miitingul kihutuskõnet pidamast. Ka teise tuntud sotsi Andres Tarandi hääl kärises alalõpmata. See on neil juba parteiline traditsioon.

Pihlile tuleb anda au tema viitsimise pärast. Üks karjäär seljataga ja nüüd, hallipäisena, veel parteipoliitikasse sukelduda. Senise tegevuse järgi tundub ta võimekas administraator ja sihikindel natuur. Ta jutt on poliitiku kohta siiani suhteliselt selge, teoinimese oma. Tahaks loota, et ta tunnetab stiili. Võib-olla läheb siis ka Eesti sotsluse pilt fookusse, teravdub.

Kuigi ka selles erakonnas nagu pea igas teises on leidunud võimekaid ning korralikke inimesi, on vist igaühele selge, et Euroopa sotsid tervikuna on natuke teistmoodi. Kas kartusest sõnatüve stigma ees, isiklikust nõukaaegsest slepist või millegi muu pärast pole keegi söandanud seda otsustavalt korrigeerida.

Kesk ja «fokuseerunud» sotsid oleksid kokku enam-vähem sama tugevad kui reform ja IRL. Senine erakondade liigitus «valgeteks» ja «mittevalgeteks» on oma aktuaalsust kaotamas (eks see natuke oli sotsidele mee moka peale määrimine ülejäänute poolt).

Senine maailmapraktika näitab, et vasaktsentristlikud ja paremtsentristlikud valitsused vahetuvad ikka, sest valijad tüdinevad samadest nägudest, isegi kui üldiselt on riigis kõik korras. Nii et sõltu ka järgmine koalitsioon üksnes sellest, kuidas praegune hakkama saab.
Keskerakond võib saada ühe koha europarlamenti. Kui Savisaar peaks sinna suunduma, võiks see vasema valitsuse teket katalüüsida, aga hädavajalik tingimus see pole.