Roy Strider

FOTO: Erakogu

Kohvikus, kus seda lugu kirjutama asusin, einestas teisel pool lauda Eesti riigikogulane.




«Kuule, kas sina tead, kes on tänapäeval need nn grillkanad,» küsin temalt.



«Ega vist, kes need siis on?» tõstab teine imestunult silmad praetaldriku kohalt.



«Ma ausalt öelda panen imeks, et sa seda terminit ei tea,» on minu kord hämmelduda.


«Grillkanad on need solaariumiga liialdavad ja ülepleegitatud juustega tütarlapsed suuremate linnade ööklubides, kes oma seltskonda napside, lusti ja mugavuse eest müüvad.»



«Aga nad ei ole prostituudid?» täpsustab lauakaaslane.



«Ei, minu arust mitte.»



Me kõik oleme ostetavad ja müüdavad, ütles «Viimses reliikvias» keegi, vist Schenkenberg. Minu arust mitte.



Võidujooks iseendaga


Kuigi tundub, et nüüdsel ajal on kõigel ja kõigil oma hind. Me oleme nummerdatud, üle mõõdetud ja välja kaalutud ning ülekaalumist tehakse vaat et ülepäeviti. Küll ikka surub ja muserdab vahel kõvasti see, enamasti sõnatu, kuid üha enam otsesõnu küsitud – mida oled väärt? Lasteaiast saati on uued põlvkonnad üles kasvanud üha uhkemate mobiiltelefonide hierarhias, liigitudes pahatihti vaid selle järgi, palju mudilaste vanemad teenivad. Mil moel siis peaksid sellest märgilisest peenrast välja kasvama hindamatud, hinnasiltideta inimesed? Need, kelle mõõduks ei ole Porsche maastur või kolm kangestatud õlut, aga ka Gucci, Pucci, ...?



Kuid teistmoodi see ühes puhtaverelises tarbimisühiskonnas ju olla ei saakski. Liisida on lihtsam, kiired suhted mugavamad. Ärahinnatud inimesi kaudselt osta võib olla samuti lihtsam.



Heakene küll, seltsidaame on ajaloos tuntud paljudes ühiskondades ja grillkanade tipphetk näib olevat möödas (mida kinnitab sellesama põlastava nimetuse teke), kuid veel eile tundus sildinaiste hulk tänavapildis suur, kuidagi liiga suur.



Grillkanad ei kao ehk iial ning hinnasildid ripuvad inimeste küljes vist edasi, vaid sujuvalt vabaturu tingimustes muutudes ja ühtlustudes. Ometi võib just praegu olla käes see murdepunkt, mis muudab seniseid väärtushinnanguid ka tegelikult, sügavuti. Muide, kas pole huvitav, majanduse kokkusidunud ja läbikuumutanud üleilmastumine triumfeerib ka inimsuhetes. Suhtlusportaalid, teleseriaalid, kogu see infolaviin toob unistustematerjali otse koju kätte ja programmeerib inimaju kiiresti ümber.



Kurtes, et inimese elu on praeguses läänemaailmas liiga sageli materialistlik võidujooks ... iseendaga, ei peaks justkui peeglist kaugemale vaatama. Eks ole, ainult meie ise kehtestame omaenese tegelikud väärtushinnangud. Kuid nõuab kangelaslikku vastupanu, et peavoolu meedia ja ühiskondliku surve all kogu pakutavast, justkui läbitestitud, väljatöötatud elu valmisproduktist loobuda – kahtlane, kas see lapsena üldse võimalik või murdeeas kerge on.



Trendi määrab turg?


Kui oma algusaegadel muutsid reklaam ja turundus inimeste tarbimiseelistusi vaid pisiasjade suhtes, siis kuuekümnendatel toimus Ameerika Ühendriikides murrang – alustati massiivsete müügikampaaniatega, et müüa elustiili. Eestisse jõudis mahamüüdud ja kellegi kolmanda konstrueeritud elustiil oma täies jõus üheksakümnendate keskel. Täna on paketina mahamüüdud ja liisitud elusid ostnud eestimaalaste hulk juba kõvasti üle kriitilise massi piiri.



Kõik on muutunud ja enamik pühana tundunut lihtsalt konverteeritav uues väärtussüsteemis, loomulikult ka inimesed.



Kaks keskmist eesti kavaleri võib siis võrduda ühe kehvakese itaalia austajaga. Ilus poolatar ja rikas venelanna teevad selles süsteemis kokku poolteist keskklassi rootsi neiut.



Aga stopp!



Maja mere ääres, liisitud uus auto ja esindatus seltskonnakroonikates ei pruugi enam võrdseks kaaluda majanduslanguses kaotatud töökohta! Ja jälle pöördub üks ratas ning trükitakse viieteistkümne aastaga räbalaks kulunud hinnasiltide asemele uued – kaasaegses nähtamatus Exceli elutabelis muutuvad numbrid, valemid.



«Kõik, mis on raha eest saadud, on odav,» räägitakse. «Tüssamisega hangitud staatus pole suuremat väärt.» Ega sellist juttu pärast taasiseseisvumist Eestis palju kuulda olnud.



Homme on kõik teisiti. Mood muutub ja meile müüakse LCD-teleri asemel maha keelekursusi, lihtsamalt seeditavamaks toimetatud filosoofiaraamatuid, haridust. Pole tõenäoline, et sellinegi trend inimeste hinnasildid kaotab, ehk ainult ähmastab.



Sõja ajal on üks «keskmine inimene» odav. Sõjajärgsel ajal aga hindamatu. Praegu on ka sõjad ja relvastatud konfliktid justkui koju kätte tulemas, inimväärtusega seetõttu nii ja naa. Kuid olgu kinnitatud, et Eestis on peamiselt hinnas muidugi maksumaksjad, valimiste ajal ajutiselt ka kõik teised, isegi imikud, kuna nende vanematel on hääled.



Otsides hindamatut


Loodetavasti lööb eelmisel aastal kokku kukkunud majandus senini toiminud mängureeglid vähemalt ajutiselt sassi ja mõõdetud väärtusega väärtused muutuvad väärtusetuks.


Lootust ju on. Juba räägitakse uutmoodi, mõistlikel väärtustel põhinevast turumajandusest – kõlblusetu süsteemi hülgamisest ja väärastunud turumajanduse loogikast.



Kriisid on enamasti väärtustanud isikuomadusi, keerulisel ajal on hinnatud inimese tegelikku olemust ilma väliste ja juurdepoogitud lisanditeta. Kuid mitte alati. Ka populism on võimalus.



Mood, mis nõuab teatud standardite järgimist, võib surra visalt isegi väga kehvades majanduslikes tingimustes. Lugejate põgenemine kibedast argipäevast sädelevasse muinasjuttu on siis see nähtamatu käsi, mis klantsajakirju päris ära ei kaota ning peavoolumeedia võimendatavaid ilustandardeid elus hoiab. Klammerdumine rasketel aegadel endise-ihalusse, mälestustesse aitab raskusi vähemalt näiliselt leevendada ning see kõik on inimlikult väga mõistetav.



Keegi ei tea, kust täpselt grillkanad tulid ning kas nad on siin vaid selleks, et ühel päeval jäljetult kaduda nagu merepõue vajunud Atlantis.



Aga et ülehomne naiste päev seisab hinnasiltide kukkumise ajastus, siis soovin head naistepäeva koos unistusega, et uus aeg sünnitaks rohkem hindamatuid naisi, siltideta inimesi.