И. о. главы Минобороны Яак Аавиксоо.

FOTO: Peeter Langovits



Eesti riigikaitse, sealhulgas sõjalise riigikaitse kavandamine tugineb riigikogus 2004. aastal vastu võetud dokumendile nimetusega «Julgeolekupoliitika alused». Seal sõnastatud printsiibid ja kujundatud lähtepositsioonid olid aluseks nii seni kehtinud sõjalise kaitse kavale (KSAP) kui ka äsja valitsuses heaks kiidetud «Sõjalise kaitse arengukavale aastateks 2009–2018» (SKAK).



Allan Käro väidab, et uue kava näol «... on tegemist lausa revolutsioonilise muutusega Eesti riigi julgeolekupoliitilises mõtlemises» («Eesti liigub ülemaailmse anarhia poole», PM 29.01). Sõnastaksin oma positsiooni nii, et tegemist on evolutsioonilise edenemisega julgeolekupoliitilises mõtlemises ja revolutsioonilise muutusega kaitsepoliitilises planeerimises.



Eesti julgeolekukeskkond on aastal 2009 põhiosas samasugune kui viis aastat tagasi – lisandunud on vaid konkreetsed kogemused võimalike julgeolekuriskide realiseerumisest lähedal ja kaugel ning arusaamine asümmeetriliste ohtude kasvanud tähendusest ja olemusest. Kindlasti oleme praegu suutelised paremini mõistma liikmesriikide tegelikku poliitilist ja sõjalist koostööd NATO raames ja tajuma oma võimeid ja kohta selles süsteemis.



Oleme täiskasvanumad ja võimelised tajuma Eesti riigikaitse kahte tugisammast – esmast iseseisvat kaitsevõimet ja kollektiivkaitset NATO raames – ühtse tervikuna, neid üksteisele vastandamata. Oleme jõudnud nii Eestis kui ka NATOs arusaamisele, et nõuded sõjalistele võimetele rahvusvaheliste julgeolekuhuvide kaitseks väljaspool NATO piire ja oma territooriumi kaitseks artikkel 5 alusel langevad põhiosas kokku ning nende vastandamine, mida on nii Eestis kui NATOs ette tulnud, pole sisuline.



Selle strateegilise teadmise võrra olime targemad, kui asusime poolteist aastat tagasi, ammu enne Gruusia sündmusi, SKAKi koostama. Vajaduse tingis KSAPi jalgujäämine tegelikele arengutele tingituna tema vastuvõtmist (üks päev enne NATOga liitumist!) saatnud kiirustamisest ja hulgast printsiibitutest kompromissidest, mis tegid võimatuks KSAPi järjekindla elluviimise.



SKAKi kvalitatiivne erinevus on tema koostamise metoodikas ja sellest tulenevas usaldusväärsuses. Sellele toetudes teame, mida meil on tõepoolest vaja ise ja eelisjärjekorras arendada, mida suudame koos liitlastega ja mis jääb vahendite puudusel tegemata või kaugemasse tulevikku.



Praegu saame vastuvõetud plaani alusel kinnitada, et vajame professionaalsemat, dünaamilisemat, tugevamat ja mitmesugustele väljakutsetele paindlikult reageerivat kaitseväge, mis tugineb elukutselisele tuumikule ning on reservi ja territoriaalsel printsiibil organiseerunud Kaitseliidu toel võimeline operatiivselt ohjama sõjalisi riske ja väljakutseid meile ja meie liitlastele. Nüüd on vaja see plaan ellu viia.