Luuseri lood kepist ja kärakast

Hendrik Alla
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat

Peeter ­Sauter 
«Must ­Peeter»
Kirjastus ­Eesti Keele Sihtasutus, 2011
340 lk
Raamat Peeter ­Sauter «Must ­Peeter» Kirjastus ­Eesti Keele Sihtasutus, 2011 340 lk Foto: Repro

Kunagi oli «Indigo». Särav, värske ja hästi kirja pandud. Ja sellest ajast peale pole Sauter midagi uut kirjutanud. Olen sellest vanast «Indigo»-vaimustusest enam-vähem kõik läbi lugenud, mis ta kirjutanud on. No Loomingus ja Vikerkaares ikka midagi tilgub. Nüüd siis «Must Peeter», mida kulka olevat hinnanud eelmise aasta viie parima eesti proosa­teose hulka. No ma ei osand arvatagi, et eesti kirjandusega nii sitt seis on.


Ta sinder kirjutab ju hästi. Keel on kena. Lause paigas. Sest sellist saab kõva töötegemisega. Ja ma panen nüüd Sauterit. Alustan lauset sidesõnaga. Lauseliikmeid suvaliselt välja jätan. See on ikka seesama stiil, mis 20 aastat tagasi, eks ole veel täpsemaks läinud. Kus ta pääseb selle suure poleerimisega.

Aga juttude sisu läheb järjest mögamaks. Ma ei kujuta ette, kellele seda lootusetut indlemist oma sita elu ümber vaja on. Nagu keskealiste lurude padjaklubi, ausalt. Rinnaesine soojast Laua viinast lige ja südamepõhjas mure, et enam ei tõuse.

Ükskõik, kas Sauter kirjutab oma hädaliseks minategelaseks miski miljonäri või Narva narkomaani, pole neil lugudel mingit vahet. Ja nii juba 20 aastat jutti. Saa üle, mees. Lähme teeme ühe õlle. Või midagi.

Kusjuures, see Narva narkomaani jutt oli isegi teistest miskitpidi lahedam. Sauter paneb seal väikestviisi «Clockwork Orange’i». Isegi viitab sellele (või oli see Karova-baari vihje eelmises loos – ei mäleta, see hala ikka täiesti ühetasane). Aga Burgessiga jõuan ma sinna, kus ta kirjamehena mu meelest kõva on. Ta on tõlkinud mitu asja, mida ma ei kujuta ühegi teise tüübi vahenduses eesti keeles ette. Kerouaci «On the Road», näiteks. Seda asja ta jagab.

Sauteri ajakohastatud NO99 «Kes kardab Virginia Woolfi» kõlas palju lahedamalt kui sama asi linnateatris. «Kliitori tilinal» on ta meelest nii kõva kujund, et kasutab seda nii Albee tõlkes kui omaloomingus.  Bukowski on kah täiesti tema heinad.

Mulle meeldib Sauteri tõlkimine niivõrd, et Uue Maailma  raamatu esitlusel üritasin talle vintis päi auku pähe rääkida, et võtaks tõlkida ühe küberpungi loo, mis mulle endale kangesti meeldib. Ei võta ta sittagi, teda ei huvita selline asi. Teda huvitab kepi- ja kärakahala haledate meestega peaosas. Aga Bukowski oli vist kõvem viina- ja naistemees. Ehk meie laiuskraadil pole lihtsalt niukest mastaapi, et vingemaid jutte saaks kirjutada. Kui just žanrit ei vaheta. Või vahelduseks midagi uut välja ei mõtle.

Muide, raamat on ilus. Oranž. Ja Andres Rõhu kujundatud! Ikkagi üks viiest paremast mullusest kodumaisest proosateosest.

Raamat

Peeter ­Sauter
«Must ­Peeter»
Kirjastus ­Eesti Keele Sihtasutus, 2011
340 lk

 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles