Vabadus või türannia

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaa kallaletungist Ukrainale on hakatud rääkima kindlas kõneviisis
• Vene-Ukraina sõda on ka võitlus vabaduse ja türannia vahel
• Tekkimas on küsimus Venemaa liikmesusest rahvusvahelistes organisatsioonides

Sõda Ukrainas tähendaks senise Euroopa julgeolekuarhitektuuri kokkukukkumist ja Venemaa eemaldumist paljudest rahvusvahelistest institutsioonidest.

Mitu poliitikut on hakanud rääkima Venemaa kallaletungist Ukrainale peaaegu et kindlas kõneviisis. Tuleb meeles pidada, et nende käsutuses pole üksnes avalik, vaid ka luureinfo. Sõjaväiteid ei loobita niisama.

Postimees on mitmel korral kirjutanud, et küsimuse all pole üksnes Ukraina, vaid Euroopa julgeolekuarhitektuur tervikuna. On ju Moskva nõudnud NATO laienemise peatamist ja Ida-Euroopa liikumist taas oma mõjusfääri. On olnud selge, et lääs ei saa sellele nõudmisele vastu tulla.

Paljud riigid on andnud Ukrainale relva- ja muud abi. Ameerika Ühendriigid on teatanud valmisolekust tuua Ida-Euroopasse veel 8500 sõdurit. Tänases Postimehe intervjuus hindab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asejuht Dmitri Teperik, et see samm näitab asjade tõsidust. «Tegemist oleks väga tugeva signaaliga, et meie põhiliitlane ja NATO suurriik võtab olukorda väga tõsiselt,» sõnab ta.

Sõja vältimatut lähedust näitab ka Kiievist mitme saatkonna evakueerimine. USA nimetab seda küll võimaluseks lahkuda, kuid suurt pilti see ei muuda. Euroopa Liit on seni otsustanud küll kohale jääda, kuid võib arvata, et sealgi on stsenaariumid sõja puhkemise korraks valmis. 

Võib kõlada pateetiliselt ja külma sõja vaimu moodi, kuid Vene-Ukraina sõda on ka võitlus vabaduse ja türannia vahel.

Vene-Ukraina sõda ei oleks üksnes sõda kahe riigi vahel. Lisaks oleks see sõda lääne ja Venemaa vahel. NATO on küll teatanud, et Ukraina allianssi mitte kuulumise tõttu ei rakendu Washingtoni lepingu paragrahv 5, kuid lääs on aidanud Ukrainat muud moodi. Moskvale oleks Ukraina langemine vaid esimene kivike suures mosaiigis.

Võib kõlada pateetiliselt ja külma sõja vaimu moodi, kuid Vene-Ukraina sõda on ka võitlus vabaduse ja türannia vahel. Kui inimesed ja rahvad ei saa ise otsustada oma elujärje üle, tuleb haarata relvad. Seda on maailma ajalugu korduvalt näinud.

Relvade haaramine tähendab, et diplomaatia on läbi kukkunud. Sõja puhkemine Ukraina ja Venemaa vahel – ja Ida-Ukrainas käib sõjategevus juba kaheksandat aastat – sunnib läbi mõtlema Venemaa liikmesuse mitmesugustes rahvusvahelistes organisatsioonides. Võib arvata, et Venemaa jääb edasi ÜRO liikmeks ja paneb julgeolekunõukogus veto igasugusele resolutsioonile, mis mõistab Moskva kallaletungi Kiievile hukka.

Teistmoodi on aga lugu muude rahvusvaheliste organisatsioonidega. Venemaa on juba välja visatud suurte tööstusriikide G8 formaadist, nii et see kannab endiselt G7 nime. Kuid Venemaa on ka Euroopa Nõukogu ning Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) liige.

Mäletatavasti on need organisatsioonid ellu kutsutud jälgima inimõigustest kinnipidamist ja tagama rahu Euroopas. Venemaa ei järgi üldtunnustatud inimõigusi juba ammu ja suur sõda Ukrainaga tähendaks rahu kadumist Euroopast. On üks küsimus, mida teha Venemaa liikmesusega nendes organisatsioonides. Teine ja veel suurem küsimus tekib üldse nende organisatsioonide mõttekusest suure vastasseisu ajal.