Kaks hämmingus merekaru. FOTO: Mark Antonius Puhkan

Ööl, kui Kõu meie purjeka roolis oli, kukkus baromeeter kaks isobaari ja tuule kiirus tõusis neli ja pool sõlme. Taevaserv läks NO sihis tumelillaks, Helsingi pool oli taevas must ja kaanega nagu pesapallimüts. Kõu ajas mu üles, otsustasime endist kurssi jätkata.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Oled meile heaks kapteniks olnud,» ütles Kõu. «Sellepärast saagu selle julla nimeks Ahto.»

Ma ei vastanud midagi. Tõstsime masti kolm järku, sest selleks hetkeks olime sõitnud 140 miili täispurjes. Läänes kisasid tundmatud mustapealised merelinnud, seilasime lähemale ja nägime, et need olid tiirud. Ahtris seltsis meiega üks sinna lennanud ja sõbralik maatuvi, kes nautis seal kotist pudenenud valget riisi. Kahjuks uppus ta juba teises tõusulaines pärast Gotska Sandöni.