• Riigikogus on president valitud vaid ühel korral
  • Siiski pole põhjust muretseda, et president valimata jääb
  • Mida kiiremini olukord laheneb, seda parem
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Praeguse korra järgi on riigikogu esimeses hääletusvoorus presidendiks valitud vaid Toomas Hendrik Ilves 2011. aastal. Riigikogu teises või kolmandas hääletusvoorus pole Eesti president varem kunagi selgunud.

Kas see on halb enne Alar Karisele? Esialgu on seda vara öelda, sest tal on võimalik edu saavutada nii täna kui ka valimiskogus. Välistada ei saa võimalust, et opositsioonierakonnad mängivad koalitsiooni närvidel ning Karise toetus riigikogu edasistes voorudes kasvab. Peale selle kõlas kuluaarides üsna tugevalt versioon, et koalitsioonilgi jäi hääli vajaka. Kas neid lisandub piisavalt, on raske ennustada.

Siiski pole põhjust muretseda, et Eestil president valimata jääb. Kõige mustema stsenaariumi korral, kui valimiskogus kordub nn tühjade häälte sündroom nagu viie aasta eest, maandub pall uuesti riigikogus. Siis otsitakse viimase ringi kandidaati, pihta on saanud kogu protsessi maine ja kogu see trall hakkab varjutama kohalikke valimisi.

Aga rahu, ainult rahu – seni oleme sellisest stsenaariumist veel väga-väga kaugel. Reformierakond ja Keskerakond on lubanud jääda Karise selja taha kuni valimiskogu lõpuni. Samal ajal tuleb tunnistada, et mida pikemaks protsess läheb, seda piinarikkam ta paistab ja on.

Kui riigikogul ei õnnestu presidenti teises või kolmandas voorus ära valida, siis pole selle olukorra suurim kaotaja mitte presidendikandidaat Alar Karis, vaid riigikogu ja selle esimees Jüri Ratas.

Presidendikandidaadi otsing on jätnud halva maigu Isamaale ja sotsiaaldemokraatidele, sest senine protsess oli eriti selle algusfaasides selgelt koalitsioonikeskne. Ette tuli hulk eksirännakuid presidendikandidaadi kandidaatidega, kellelt ei saadud kas nõusolekut kandideerida või siis selgus, et koalitsioonil endal ei jätku piisavat toetust.

Kui valimiskogus peaks Karise kõrval esile kerkima vaid EKRE kandidaat, siis pole põhjust kahelda, et presidendiks saab Karis. Eriti muidugi pärast seda, kui EKRE esimees Mart Helme esines jabura seisukohaga, et Eesti demokraatia seisund on kehvem kui Venemaal või Valgevenes.

3

Mida kiiremini finišisse jõutakse, seda lihtsam on need episoodid unustada. Mida kauem aga kogu protsess kestab, seda enam kinnistub ühiskonna kollektiivses mälus arusaam, et president Kersti Kaljulaidi kandidatuuri välistamise peapõhjus on Jüri Ratase vimm.

Spordis pole vahet, kas latt ületati esimesel, teisel või kolmandal katsel, ja nõnda võiks see ka riigikogu hääletusvoorudega olla. Viie puudujääva hääle puhul tuleb tunnistada, et esimene katse polnud küll päris lootusetu, aga juurde tuleb panna päris palju.

Pole kahtlust, et riigikogu erakonnad on analüüsinud ka võimalikku jõudude vahekorda valimiskogus. Kuna haldusreformi järel on kohalikest volikogudest tulevate valijameeste osakaal väiksem kui varem, on valimiskogu jõujooni pisut lihtsam ennustada. Üks selgitus koalitsiooni enesekesksusele presidendiprotsessi juhtimisel on see, et Reformierakond ja Keskerakond arvestavad ülekaaluga valimiskogus. Seal on neil vaja vähemalt 105 häält, mis on arvutuste järgi varuga olemas.

Kui valimiskogus peaks Karise kõrval esile kerkima vaid EKRE kandidaat, siis pole põhjust kahelda, et presidendiks saab Karis. Eriti muidugi pärast seda, kui EKRE esimees Mart Helme esines jabura seisukohaga, et Eesti demokraatia seisund on kehvem kui Venemaal või Valgevenes.