Mihkel Mutt. FOTO: Sander Ilvest

Oma nägemusest noorte inimeste käitumise tagamaadest kirjutab kolumnist Mihkel Mutt, lisades soovitusi, kuidas vanad sellele reageerida võiks.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ibsen on kirjutanud: «Noorus on kättemaks.» Esmapilgul efektne, aga kui mõtlema hakata, siis miski nagu ei klapi. Sest mille eest on noortel kätte maksta? Üldjuhul pole neile jõutud ülekohut veel tehagi. Välja arvatud nende endi valmistegemise fakt, aga seegi on ambivalentne. Ühelt poolt ei taha peaaegu keegi, et teda olemas ei oleks, küll aga pole paljud rahul, et nad just niisugustena on ilma sündinud. Mõelda vaid, ainus kord maailmas, ja siis ka torujüri või kassapidaja järeltulija Kapa-Kohilas! Miks mitte prantsuse krahvinna ja ameerika miljonäri võsuke? Miks mitte kõige-kõige-kõigem, vaid Harju keskmine?

Muidugi on mõnikord vanemate süüdistamine ka õigustatud, nagu siis, kui nad on küll lapse valmis teinud, aga pole mõelnud, kuidas tema eest hoolitseda. Või kui laps peab oma isa või ema kättpidi kusagilt urkast koju tirima. Või kui vanemad ei lase lapsel õppida, vaid sunnivad teda karjas käima, kerjama, sugu vahetama või amoraalsele teele.