• Euroopa Liidu ja Türgi suhted on jõudnud madalpunkti
  • Eesti huvides on, et Euroopa ei keeraks selga Türgile ja vastupidi
  • Dilemma on tõsine
President Recep Tayyip Erdoǧani juhtimisel on nähtud Türgi järjest suuremat libisemist autokraatlikku riigivalitsemismudelisse. FOTO: TURKISH PRESIDENT PRESS OFFICE HANDOUT/EPA

Euroopa Liidu ja Türgi suhted on jõudnud madalpunkti, nendib Euroopa Parlamendi raport. Süü selles lasub peaasjalikult Türgil, kuid päris puhas poiss pole ka Euroopa Liit. Eesti huvides on, et Euroopa ei keeraks selga Türgile ja vastupidi – et Türgi ei keeraks selga Euroopale.

Kui suhted on madalseisus, on põhimõtteliselt võimalikud vaid kolm arengut: need püsivad seal, kus on praegugi; need paranevad või katkevad. Euroopa Liit soovib Türgiga suhete paranemist, kuid juba Türgi järjest autoritaarsem kurss välistab selle. Nimelt sellepärast, et Türgi on jätkuvalt Euroopa Liidu kandidaatriik, ent see asjaolu tähendab Kopenhaageni kriteeriumide täitmist, mis nõuavad toimivat demokraatiat ja õigusriiki.

Ent eriti just pärast 2016. aasta luhtunud riigipöördekatset oleme näinud Türgi järjest suuremat libisemist autokraatlikku riigivalitsemismudelisse president Recep Tayyip Erdoǧani juhtimisel. Sestap pole imestada Euroopa Parlamendi raportis nenditu üle, et Türgi ühinemiskõnelused Euroopa Liiduga on sisuliselt peatunud. Omalaadseks «kirsiks tordil» oli hiljutine sohvaskandaal, kui Ankarat külastanud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen pidi istuma kaugemale sohvale jälgimaks Erdoǧani ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli vestlust.

Kuid ka Euroopa Liidule saab teha Türgi kontekstis etteheiteid. Esmalt ei suutnud Euroopa Liit 2015. aastal adekvaatselt reageerida rändekriisile ja oli sunnitud panema end suhetes Türgiga kahvlisse, sõlmides Türgiga 2016. aastal põgenike tagasivõtulepingu. See andis Türgile suurepärase võimaluse Euroopa Liidule survet avaldada.

Fundamentaalsem on küsimus demokraatia kriteeriumidest. Kui Euroopa Liit heidab Türgile ette demokraatiast kõrvalekaldumist, võib Türgi täiesti õigustatult vastu küsida, mis toimub sellistes Euroopa Liidu liikmesriikides nagu Ungari ja Poola. Kas Kopenhaageni kriteeriumid enam nendes riikides ei kehti?

Eesti huvides on jätkuvalt Türgi hoidmine läänelikul kursil.

10

Euroopa Liit kritiseerib Türgit selle pärast, et viimane tülitseb Ida-Vahemerel ELi liikmesriikide Kreeka ja Küprosega, ja paneb ette, et Türgi võiks end rohkem viia samasse paati ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Probleem on vaid selles, et keegi täpselt ei tea, milles seisneb ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika. ELi ühisel välis- ja julgeolekupoliitikal pole tugevat mandaati liikmesriikidelt.

Lõpuks teeb raport ettepaneku kasutada kummagi poole suhtes «respekteerivat keelt, teha pingutusi eelarvamuste ja väärarusaamadega võitlemiseks». Erdoǧan on küll kasutanud Euroopa kohta väga vängeid väljendeid, kuid peab meenutama, et ELi liikmesriikideski on Türgit kasutatud sisepoliitilise malakana, millega valijaid hirmutada.

Eesti huvides on jätkuvalt Türgi hoidmine läänelikul kursil. Türgi oli üks tugevaimaid toetajaid Eesti teel NATOsse ja nagu meenutab Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip täna Postimehes, ei tunnustanud Türgi kunagi Eesti, Läti, Leedu vägivaldset inkorporeerimist NSV Liitu. Ent Eesti ei saa mööda vaadata ka ELi väärtustest. Dilemma on tõsine.