Roland Tõnisson: vaimuliku töö on eelkõige elu alalhoidmine

Roland Tõnisson
, vaimulik, reservkaplan
Copy
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Inimeste meeli on ärevil hoidnud uudis kärbetest Kaitseväes – kavatsetakse lahti öelda orkestrandid ja vaimulikud. Küllap sellega läheb nii, nagu maksude tõstmise ja millegi äravõtmisega. Rahvas huilgab natuke sotsiaalmeedias, varsti on see teema unustatud ja elu läheb edasi. Keegi ei meenuta ju peale valimisi ka neid lubadusi, millega erinevate erakondade poolt inimesi kui kärbseid liimipaberi külge meelitatakse, kirjutab vaimulik, kirjanik, reservakaplan Roland Tõnisson.*

Kahtleja Toomase kombel usub inimene seda, mida ta näeb ja saab konkreetselt näpuga torkida. Näiteks statistikat. Kuigi me teame, et maailmas on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika, meeldib meile siiski numbreid kokku lükata ja tabeleid vaadata. Eestis juhitakse lausa tervet riiki niimoodi. Ühes valdkonnas on aga statistika väga suure koefitsiendiga tegelane – see on vaimulik töö, mille vilju võib seemne külvamise järel näha alles aastakümnete pärast. Ja Kaitseväe kaplaniteenistus on sellega, muidugi, seonduv.

Vaimulik ei saa ega tohigi kirjutada aruannetesse kõike, mida ta teeb. Kuidas hinnata või kajastada statistikas vestlusi, mis on ära aidanud hoida suitsiide? Avalikkus ei saa iialgi teada, kui palju enesetappe on vaimulikud ära hoidnud nii «tsiviilis» kui ka ajateenijate või kaadriväelaste hulgas. Ka vaimulik ise ei või seda alati teada. Saame kuulda suitsiidijuhtumitest, ent sellest, kui palju neid on jäetud vaimulike pingutuste tulemusel sooritamata, ei tea me midagi.

Tagasi üles