Politseinikud sündmuskohal.

FOTO: CHRISTOPH SOEDER / AFP / Scanpix

Kui Venemaa tajub, et pääses Berliiniga - Hangošvili tapmisega - puhtalt, siis missugused sihtmärgid valib ta välja järgmisena, küsib BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Salisburyst nüüdseks saanud Venemaa mõrvakatse sümbol. Mida jääb tähistama Berliin? Erinevalt endise spiooni Sergei Skripali ja ülejooksiku Aleksandr Litvinenko juhtumitest ei kasutanud 23. augustil Zelimhan Hangošvili tapnud salamõrvar massihävitusrelva. Ei olnud polooniumi (mis tappis Litvinenko Londonis 2006. aastal) ega närvimürki (mis pidi tapma härra Skripali Salisburys 2018. aasta märtsis). 

Selle asemel kasutas ta püstolit, tappes kolme lasuga silmapilkselt tagaotsitava (tšetšeeni rahvusest) Gruusia kodaniku. Tapja kinnipidamiseni viis juhus, kui teismelised märkasid teda taparelva Spree jõkke viskamas. Nagu on paljastanud uuriva ajakirjanduse väljaanne Bellingcat, näib tema nimi - Vadim Sokolov - olevat varjunimi. Tema elukoha-aadress ja äritegevust puudutavad üksikasjad on väljamõeldud. Kehtiva Vene passi omandamine valenime all viitab tugevalt luure- ja julgeolekuteenistuste toele.

Hangošvili oli üle elanud mitu varasemat tapmiskatset. Tema vaenlaste seas olid Kreml (ta oli võidelnud Tšetšeenia iseseisvuse eest) ja kardetud praegune Tšetšeenia satraap Ramzan Kadõrov oma sidemete kaudu ilmalik-rahvusliku eksiiljuhtkonnaga.

Tema tapmiseks käsu andnud inimesed eeldasid ilmselt, et nad pääsevad puhtalt. Hangošvili ei olnud Saksamaal just teretulnud külaline; surma hetkel oli ta ootamas vastust oma edasikaebusele pärast riigi keeldumist anda talle asüüli. Tema surma, nagu teistegi tšetšeeni emigrantide puhul Lääne-Euroopas, olnuks võimalik hõlpsasti allmaailma arveteklaarimise tulemusena kõrvale heita. 

Tema tapmiseks käsu andnud inimesed eeldasid ilmselt, et nad pääsevad puhtalt. 

Härra «Sokolovi» vahistamise tõttu ei ole see võimalik. Mõistatusi on ohtralt. Üks neist keerleb selle ümber, miks Prantsuse konsulaat Moskvas andis väga lühikese etteteatamisega ihaldatud mitmekordseks sisenemiseks mõeldud Schengeni viisa kellelegi, kelle kattelugu on niivõrd väheusutav. Pole kahtlust, et Prantsuse vastuluureamet esitab selle eest vastutust kandvatele ametnikele ja töötajatele raskeid küsimusi. 

Suur küsimus on aga see, kuidas reageerib Saksamaa jultunud poliitilisele mõrvale oma pealinna südames. Saksamaa instinktiivne reaktsioon Kremliga seotud probleemidele on kutsuda «dialoogile» (vastandina kõigele muule, mida kirjeldatakse «vastasseisuna). See ei tundu väga hästi töötavat. Jõuline vastus oleks järgida Briti eeskuju: saata Kremli spioonid riigist välja ja teha seda koostöös liitlasriikidega.

Selleks on piisavalt võimalusi. Kolmel Vene luureteenistustel - FSB (sise), SVR (välis) ja GRU (sõjaväe) - on Saksamaal tohutu kohalolek nii diplomaatiliste esinduste ametliku kattevarju all kui ka täiesti salajasi vahendeid kasutades. Isegi enne oma vahistamist 2011. aastal 23 aastat varjunimede all Heidrun ja Andreas Anschlag luuranud kahe Vene illegaali avastamine ei tekitanud mürglit, mida liitlased ootasid. 

Saksamaa pehmet lähenemist Venemaa suhtes saab õigustada enesekesksete põhjustega. On lihtsam ehitada Läänemerd läbivat gaasitoru Nord Stream 2 kui propageerida energiajulgeolekut torisevas Poolas ja korruptsioonist vaevatud Ukrainas. Avalik arvamus muretseb rohkem Donald Trumpi USA kui Vladimir Putini Venemaa pärast. Miks kulutada siis maksumaksja raha sõjaväele? Selliseid argumente esitatakse sageli. 

Sellise lähenemise - osalt ahne, ihne, passiivne, enesekeskne ja naiivne - hind on kõrge. See õhutab liitlaste seas usaldamatust. Olukorras, kus USA Euroopale pühendumise kohal hõljub küsimärk, on teiste Euroopa Liidu ja NATO riikide jaoks veelgi tähtsam, et maailmajao suurim riik täidab oma majanduslikke, sõjalisi ja diplomaatilisi kohustusi. Seni ta seda ei tee. 

Mis veelgi halvem, Saksamaa nõrkus süvendab tema vaenlaste seas põlgust. Kui Venemaa tajub, et pääses Berliiniga - Hangošvili tapmisega - puhtalt, siis missugused sihtmärgid valib ta välja järgmisena? 


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.