Andrei Kuzitškin Putini toidurevolutsioonist: kvaliteet on selline, et iiveldama ajab

Vladimir Putin. Foto: Alexei Nikolsky / AP / Scanpix

Kui Putin ei taha just ühiskondlikku plahvatust, siis vaevalt toiduainete embargo enam aastatki püsib, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Juba viiendat aastat käib Venemaa ja lääneriikide vahel sanktsioonisõda. 2014. aasta kevadel ja suvel kehtestasid USA, Euroopa Liit, Norra, Austraalia, Kanada ja veel mitmed riigid Venemaa kodanike, ettevõtete ja tervete majandusharude suhtes sanktsioonid. Põhjus on hästi teada: rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine Venemaa poolt, Krimmi liidendamine ja Venemaa vägede viimine Ida-Ukrainasse. Ent Venemaa vastusammud hämmastasid tervet maailma: Vladimir Putin soovis läänele kätte maksta ja selleks … kehtestas embargo toiduainete sisseveole riikidest, mis olid sanktsioonid kehtestanud.

Paljud ajakirjanikud kirjutasid toona, et «Putin toetas lääne sanktsioone Venemaa vastu ja käskis pommitada Voroneži (vene rahvast)». Venemaale keelati tuua liha- ja piimatooteid, kala ja meresaadusi, puu- ja juurvilja ning pähkleid. 2015. aastal andis Vladimir Putin korralduse hävitada läänest ebaseaduslikult sisse veetud toiduained. Kokku on viie aasta jooksul Venemaal hävitatud ligemale 30 000 tonni sanktsioonialuseid toiduaineid. Tõsi, Venemaa valitsus vaatab iga aasta keelatud toiduainete nimekirja üle. Eri aastatel on nende seast välja arvatud lastetoidu valmistamise komponente, seemnekartulit, kasvandustele mõeldud lõhe- ja forellimaime. Aga millised on olnud selle toiduainesõja tulemused? Kes on sellest võitnud, kes kaotanud?