Verni Loodmaa: turismimajandus vajab turvatunnet

Turistid Tallinnas. Pilt on illustratiivne. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Turismimaksu mõte ei ole hea, see peletab meie külalisi ega loo mingit lisaväärtust sektorile, kirjutab Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimees Verni Loodmaa.

Riigikogu valimistega seotud debattides on mõnel juhul läinud käibele arusaam õitsvast Eesti turismimajandusest, mida tasub täiendavalt maksustama hakata. See ei ole kahtlemata hea mõte, saan Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu nimel julgelt öelda. Ja kui poliitikud armastavad rääkida dialoogist ja ettevõtjate kuulamise vajadusest, siis see ongi see koht, kus tasub kuulata.

Riikliku statistika järgi peatus Eesti majutusettevõtetes 2018. aastal kokku 3,6 miljonit sise- ja välisturisti, mida oli üks protsent enam kui 2017. aastal. Suurenes sise- ja vähenes välisturistide arv. Üheprotsendiline tõus on küll formaalselt võttes tõus, kuid kaugel sellisest kasvust, et tagada majandusharu tööandjate ja töötajate turvatunne tänase ja homse päeva ees. Absoluutarvudes on turismimajanduses praegu raha vähem kui aasta tagasi, samal ajal kui turistide teenindamise kulud on aastaga tõusnud. Võrdluseks on siinkohal paslik välja tuua, et Euroopa turismi kasvuks hinnatakse möödunud aastal viis protsenti, ning järjekindlat kasvu näitab ka turismitööstuses hõivatute arv.

Eestimaa elanike sisemaine liikumine ja tarbimine on seotud üldise majanduskasvu ja sissetulekute tõusuga, mis on kahtlemata hea uudis. Välisturistide vähenemine, eeskätt meie peamiselt turult Soomest – ligi kümnendiku võrra –, on aga väga ohtlik tendents. Tingimustes, kus Eesti kättesaadavus on otselennuühenduste vähenemise tõttu halvenenud ning ka uue konverentsikeskuse rajamine on pigem seisakufaasis, ei ole põhjust arvata, et välisturistide arv võiks lähiajal hüppeliselt kasvada. Mistahes täiendav sektori maksustamine on lubamatu. Palgaralli tingimustes on tööandjad jäänud kahe nõudliku ja eluks vajaliku hapniku tagava grupi, töötajate ja klientide vahele. Ettevõtjate investeerimisvõimekus on piiratud. Kui aga investeerida ei jaksa, tuleb seisak.

Möödunud, 2018. aastal Eesti Konjunktuuriinstituudi avaldatud uuringus selgus, et kasumlikkuse vähenemine viimasel neljal aastal on Eesti turismitööstuse suurim ohuallikas. Eesti turismimajandus vajab turvatunnet, mille minimaalseks tingimuseks on selge lubadus mitte kehtestada uusi makse. Turismimaksu mõte ei ole hea, see peletab meie külalisi ega loo mingit lisaväärtust sektorile. Kui Tallinna linnal või mõnel muul jõukamal omavalitsusel on soov paar miljonit turismimajanduse infrastruktuuri investeerida, siis seda raha võib leida ilma uusi makse kehtestamata. Näiteks on Tallinnas kavas lähiaastatel hulgaliselt avada uusi mälestusmärke nii meie oma suurmeestele kui Eestiga kokkupuuteid omanud väärikatele loojatele. Minu loogika ütleb, et Georg Otsa või Jaak Joala, aga ka Sergei Dovlatovi monumente võidakse tulla Tallinna spetsiaalselt vaatama küll, aga viimane ei tähenda ju seda, et sellesama kultuurihuvilise turisti taskusse tuleks kohe ajada maksukäsi. Turist annab vabatahtlikult rohkem kui kohustuslikus korras. See on maailmas ammu läbi arvutatud. Turismimaksu kehtestanud riikide ajalugu ja maksu motiivid on mõnevõrra teistsugused kui Eesti praegune seis.

Kui aga mõelda samm edasi, kuidas palgad ümbrikutest välja tuleksid ja majutusasutused hingata saaksid, on tarvis sektoris loodavat lisaväärtust riigi tasemel soosida.

Turismimajanduses aktiivselt tegutseva ettevõtja ja alaliidu juhina saan uhkust tunda tööstusharus tegutsevate töötajate üle, kuid neile pakutavate tingimuste üle mitte. Liiga suur hulk inimesi on pidanud kodumaalt tööd otsides lahkuma, sest ettevõtjatena ei ole suutnud me tagada paljudele piisavaid sissetulekuid. Selleks et tõsta palku, vajab turismimajandus täiendavaid vahendeid, mis saavad suures pildis tulla kahest kohast. Esiteks vajame palju uusi turiste, kes jätavad Eestisse palju uut raha. Selle nimel teeb erasektor riigiga aktiivset koostööd ja saan kinnitada, et EASi ja võtmeministeeriumite näol on meil olemas tugevad partnerid. Neid tegevusi ja investeeringuid tuleb intensiivistada. Ühiste suunatud investeeringute vajalikkusest ja konkreetsetest ideedest on viimasel ajal palju rääkinud Eesti suurima turismiettevõtte Tallink Grupp juht Paavo Nõgene. Tallinki meeskonna sellekohane tunnetus on parim Eestis.

Teine allikas uute vahendite genereerimiseks on riigi teadlikult kehtestatavad eraldi maksumäärad sektoritele, kus on suur tööhõive, kuid madalad sissetulekud. Seitsmeteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis on toitlustusele (restoranid, kohvikud jne) kehtestatud madalam käibemaksumäär, et tagada ülimalt tööjõumahuka tegevusala jätkusuutlikkus ja ümbrikuvaba aus konkurents. Seda rakendavad ka meile eeskujuks olevad Põhjala riigid. Usun, et ka meie Eestis jõuame peagi sellise maksumudeli kasutamiseni. Mida aga uus valitud riigikogu kohe teha saaks, on erisoodustusmaksu kaotamine ettevõtete kasutatud toitlustusteenuselt.

Meie restoranid on kui kinnisvarabürood, kus järjekindlalt väljastatakse üüriarveid osutatud teenuste eest. Me justkui üüriksime toidunõusid ning toole-laudu. Meie idufirmades (ja mitte ainult nendes) on ühine lõuna- või õhtusöök muutunud osaks töökultuurist ning ettevõtte omanikud on meeleldi valmis selle eest tasuma. Muutub ju seeläbi paremaks tööõhkkond. Inimesed saavad vabamas õhkkonnas, töörutiinist eemal arutada teemasid, mis lõpptulemusena mõjuvad positiivselt ettevõtte lõppeesmärkidele. Uskuge mind, see väike samm võiks olla oluline, panustamaks meie restoranide ja kohvikute käibekasvu ja seeläbi ka kaudselt suuremasse maksutulusse riigikassas. Veel üks asi. Teenindajatele jootraha maksmine hea teeninduse eest on hea ja tore tava. Hea teeninduse eest on ju tore kelnerile või ettekandjale tänu avaldada. Sularaha meil sageli pole ja teeme kaardimakseid. Meie praeguste seaduste järgi kuulub sealt mahaarvamisele nii üksikisiku tulumaks kui ka sotsiaalmaks ehk siis 10-eurose jootraha puhul jõuab saajani sellest umbes pool. Ülejäänu ampsab riik endale. Ehk on siin mõttekoht ja võiks vaadata jootraha maksustamise üle. Nii nagu tegi Saksamaa 2002. aastal jootraha maksuvabaks.

Kui suurte asjade tegemiseks poliitilist konsensust napib, siis alustame väikestest. Töötaja oleks selle üle rõõmus ja tööandja koos temaga.