Maduro ja Putin.

FOTO: Lapatilla.com

Kuula artiklit

Kreml toetab Madurot kuni lõpuni, leiab orientalist Vladimir Sazonov.

Nicolás Maduro oli Venezuela juhi Hugo Chávezi valitsuses välisminister ja hiljem asepresident. Pärast Chávezi surma sai Maduro 2013. aastal Chavezi mantlipärijaks ja Venezuela presidendiks.

Chávez valis Maduro oma mantlipärijaks veel 2011, paar aastat enne oma surma. Chávez ütles toona (2012) TV-pöördumises rahvale: «Minu kindel arvamus, selge nagu täiskuu – tagasikutsumatu, absoluutne, seisneb selles... et te valite Nicolás Maduro presidendiks. Ma palun teilt seda kogu südamest. Ta on üks noortest liidritest, kes omab suurt annet jätkata siis, kui mina ei saa.» Kuigi Madurol polnud Chávezi karismat, legitimeeris Cháveze toetus Maduro võimu.

Chávezi vasakpoolne valitsemine ja selle järgnenud Maduro samalaadne stiil on riigi viinud tohutu majandusliku ja poliitilise kriisini, kus osa inimesi on silmitsi näljaga. Maduro on jätkanud valitsemist Chávezi stiilis. Maduro valitseb riiki nagu narkokartelli boss, olles seotud kriminaalse maailma ja tohutute korruptsiooni skeemidega Ladina-Ameerikas. Seoses sellega määras eksiilis asuv Venezuela kõrgem kohus Madurole karistuse kestvusega 18 aastat ja kolm kuud ja palus möödunud aasta novembris Interpolil ta arreteerida.

Kunagi enne Chávezit Venezuela oli stabiilne riik ning selle majandus oli Ladina Ameerika riikide seasheal järjel. Chávezi valitsemine oli laastav majandusele ja Venezuela majanduslik olukord oli halb juba Chávezi ajastu lõpuks. Valitsust huvitas vaid nafta müük. Muid riigi majandusharusid ei arendatud. Ei arendatud ka sotsiaalseid struktuure, infrastruktuuri ega pööratud tähelepanu inimeste heaolule. Venezuela muutus selliseks omamoodi stagneerunud ja korrumpeerunud hilisnõukogulikuks süsteemiks.

Kuid 2014-2015 muutus riigi majanduslik olukord olulisemalt kehvemaks, sellel oli mitu põhjust – lisaks Maduro enda tegevusele, mängis siin rolli nafta hinna langus, kuna nafta on Venezuela peamine ekspordiallikas. Hinnad esmatarbekaupadele tõusid oluliselt, inimeste sissetulekud kahanesid. Riigis olid mitmeid meeleavaldusi. Inflatsioon oli 2015. aastal 180,8% (kui uskuda Venezuela andmeid).

Maduro oli sunnitud 2016. aasta veebruaris devalveerima Venezuela bolivari 37% võrra. 2018 a. tegu oli juba hüperinflatsiooniga, mil SKT vaid 2018 aastal langes 18 % võrra. Hüperinflatsiooni tõttu oli ühe kohvi tassi hind 2018 aastal juba üle kahe miljoni bolivari. Inflatsioon on Venezuelastohutu. Mõne kuu jooksul ulatus inflatsioon möödunud aastal kuni 1 200 000 %, aastas keskmisel oli see  1 000 000%. Sellist inflatsiooni pole maailmas nähtud alates Zimbabwest 2008 aastal, kus valitses Mugabe režiim.

Pole ime, et riigis tekkinud vastumeelsused, protestid on nüüdseks viinud sisuliselt riigi kodusõja-eelsesse olukorda. Opositsiooni liider Juan Guaidó kuulutas ennast presidendid kohusetäitjaks ning lubas viia läbi uued presidendivalimised. Teda on tunnistanud USA ja paljud riigid Ladina-Ameerikas. Kuid Maduro ei kavatse tagasi astuda. Tema toetub Venemaale, Hiinale, Türgile ja Kuubale.

Kreml näeb Venezuelas juba Chávezi ajast oma head koostööpartnerit. Ambitsioonika Putini režiimi jaoks on oluline näidata oma kohalolekut Ladina-Ameerikas, arvates, et sellega on Moskva pinnuks silmas USA-le. Kui Maduro režiim kukub, siis Vladimir Putin kaotab mitte ainult ühe ustava liitlase ja sõbra kaugel ookeani taga, kes samuti võitleb USA mõjuvõimu vastu vaid Putini kaotust võib mõõta ka rahalises skaalas.

Teadagi on Venemaa Venezuela suurim sponsor pärast Hiinat. Venemaa on viimase 20 aasta jooksul Venezuelasse paigutanud rohkem kui 17 miljardit USA dollarit. Venemaa teeb investeeringuid mh ka Rosnefti kaudu, mida juhatab Putini sõber Igor Setšin.

2017. aastal osutas Venemaa Venezuela ulatuslikku majanduslikku toetust, selleks et Maduro režiim jääks püsima. Näiteks augustis 2017. investeeris Rosneft Venezuela naftatööstusse 6 miljardit USA dollarit.

Kreml üritab toetada Maduro režiimi ka poliitiliselt - nt ÜRO Julgeoleku nõukogus 26. jaanuaril 2019. üritas Venemaa blokeerida arutelu seoses Venezuela kriisiga, kuid see kukkus läbi.

Moskva toetus Maduro režiimile seisneb ka selles, et Moskva on saatnud oma eriteenistuste töötajaid ja sõjaväeliseid nõunikke Caracasesse Maduro toetama. Reutersi andmetel saatis Kreml Süürias, Liibüas ja mujal musta tööd tegeva Wagneri grupi (vene erapalgasõdurite üksus, kelle tegevuse kureerimist teostab ilmselt GRU) palgasõdurid Venezuelasse.