Arto Oll: miks otsustas Suurbritannia 1918. aastal lähetada eskaadri Läänemerele? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Meremuuseumi teadur Arto Oll uurib ajakirja Tuna tänavuses 1. numbris, millistel kaalutlustel saadeti 1918. aastal Läänemerele sõjalaevade eskaader, missugused instruktsioonid edastati eskaadri ülemale ning kuidas ta enda volitusi järgis?
Artikkel annab ülevaate ühest 1918. aasta Antanti liikmesriikide interventsioonipoliitika seigast Venemaa suunal. Kuigi üldisest interventsioonipoliitikast on inglise keeles publitseeritud mitmeid akadeemilisi uurimusi, keskendutakse nendes valdavalt 1919. aasta sündmustele ning Balti riikidega seonduv on pälvinud vähest tähelepanu.
Teatavasti lähetas Suurbritannia 1918. aasta novembris Läänemerele enda sõjalaevade eskaadri, mille tegevus aitas kindlustada Eesti julgeolekut. Samal ajal alanud Eesti Vabadussõjaga tõdes riigi kõrgem sõjaline juhtkond, et Nõukogude Vene Balti laevastiku operatiivtegevust merel ei suudeta kuidagi takistada. Põhimõtteliselt kardeti kõige rohkem bolševike laevastiku dessanti Tallinnasse, mille õnnestumise korral oleks tõenäoliselt raugenud kogu Vabadussõda.
Konkreetse artikli näol üritab autor täiendada eesti ajalookirjandust peamiselt Briti eskaadri tegevuse kontekstis. Samuti antakse ülevaade Suurbritannia välispoliitilistest ambitsioonidest ja suhtumisest Venemaal toimuvasse ajavahemikul 1917-1918. Uurimustöö pearõhk on asetatud järgmistele küsimustele – millistel kaalutlustel saadeti Läänemerele sõjalaevade eskaader, missugused instruktsioonid edastati eskaadri ülemale ning kuidas ta enda volitusi järgis?
Eesti ajalookäsitlustes omistatakse Briti eskaadri tegevusele küllaltki ühemõtteline tähendus – saabuti abistama eestlasi ja lätlasi ning võitlema bolševismi leviku vastu. Kuigi selline olukord kujunes tõesti välja 1919. aastal, siis eskaadri esimene lähetus kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel oli tingitud teistsugustest motiividest.
Admirali peamine ülesanne oli teostada Balti riikide sadamatesse n-ö kontrollretk, mille käigus tuli veenduda Saksa väeosade taganemises. Eestlaste ja lätlaste abistamine oli vähemalt esialgu teisejärguline.
Lühikese kontrollretke asemel jäi eskaader Läänemere sadamatesse aga pikemalt peatuma, baseerudes Eestis 12.-15. detsember 1918. Selle aja vältel sekkuti isegi Põhja-Eesti lahingutegevusse, millega põhimõtteliselt eirati Briti sõjakabineti instruktsioone. Ühtlasi transporditi Eesti väeosadele relvastust, tänu millele sai jätkata vastupanu osutamist sissetungivale Punaarmeele.
Eskaadri ülema tähelepanekud Eesti abistamisel leidsid tähelepanu ka Briti Admiraliteedi poolt. Selle tulemusena võeti vastu põhimõtteline otsus, et Tallinna tuleb kuni Soome lahe jäätumiseni kaitsta merelt tuleneva ohu vastu. Ajavahemikul 21. – 23. detsembril saadeti selleks otstarbeks taas Eestisse laevastikuüksus.
Kokkuvõtlikult öelduna tõstis brittide kohaolu Eesti väeosade moraali, rahustas niigi paanilises õhustikus elavat linnarahvast ning mis veelgi tähtsam, Balti laevastikul ei võimaldatud kehtestada Soome lahel merelist ülemvõimu. Kõik see võitis Eestile aega ennast paremini organiseerida lahingutegevuseks Punaarmeega.
---
Arto Olli täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 1. numbrist.