Sel reedel Sirbis: minu elu eestilätlasena
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/15/11576031t1hb641.jpg)
Homses Sirbis:
ILZE TĀLBERGA: Minu elu eestilätlasena
Lätlastelgi on laulupidu, maailma parim must leib ja õlu. Nad käivad seenel, teatris ja saunas. Kaks nii lähestikku elavat rahvast ei saa üksteisest radikaalselt erineda.
Olen sündinud Lätis ja Eestisse tõi mu armastus eesti keele vastu. Neljateistkümne Eestis elatud aasta jooksul olen jõudnud järeldusele, et tunnen end eestlasena, kes sündis juhtumisi lätlasena. Eesti on mu kodu ja ma ei tunne ennast üldse võõrana, mistõttu on pisut raske hinnata Läti ja Eesti ning lätlaste ja eestlaste erinevusi, kuid püüan anda endast parima.
«Kalevdēlsi»-ülikool. Pille-Riin Larmi intervjuu GUNTARS GODIŅŠIGA. Eesti eepose tõlkimiseks tuli Guntars Godiņšil läbi lugeda mitme ülikoolihariduse jagu raamatuid ning uuendada läti luulekeelt.
Sahinaid, et Guntars Godiņš on hakanud tõlkima Kreutzwaldi «Kalevipoega», oli kuulda juba mõne aasta eest. Mäletan, et see oli paras üllatus ja liitis hulga pöidlahoidjaid. On ka põhjust: 20 laulu pluss sissejuhatused, 19 023 trohheilist värssi, 150 aasta tagune eesti keel, algriim … Üldine arvamus oli, et Godiņš on kas hulluks läinud või otsustanud läbi teha tõlkijate tuleproovi.
Läti Vabariigi 100. aastapäeva eel ongi lätikeelne «Kalevipoeg» valmis. Tegu on eesti rahvuseepose 14. täistõlkega. 7. novembril esitleti seda Riias, täna on suursündmusTartus. Raamatu on välja andnud kirjastus Neputns.
HANNES KORJUS: Millega köita läti lugejaid?
«Ühe lati romaani» sarja põhiteene on lugemisharjumuse alalhoidmine: kui tahetakse, et kirjasõna elaks, siis tuleb lugemist edendada igal võimalikul kujul.
Läti ja Eesti, kahe sarnase saatusega riigi ajaloost leiab kokkulangevusi ka kirjanduselus ja kirjastuste tegevuses. Eesti lugeja mäletab ehk kunagist sarja «Looduse kroonine romaan» (LKR). Tegemist oli kirjastuse Loodus raamatusarjaga, kus ilmus aastatel 1929–1940 139 raamatut. Kirjastuse Loodus eestvedaja oli Hans Männik. Lätis oli seesuguse sarjaga juba 1926. aastal välja tulnud kirjastus Grāmatu Draugs (ee Raamatusõber), mille käilakuju oli Helmārs Rudzītis. Sari kannab pealkirja «Lata romāns» ehk «Ühe lati romaan».
Dokumentalist, kes naudib teatraalseid trikke. Anneli Saro intervjuu Valters Sīlisega.
VALTERS SĪLIS: «Mõtlesin pingsalt, kuidas tähistada Läti riigi 100. aastapäeva ja kasutada selleks nüüdisteatri kriitilisi väljendusvahendeid.»
Läti poliitilise teatri eestkõneleja Valters Sīlis (sünd 1985), kes jagab ennast peamiselt Läti Rahvusteatri ja sõltumatu väiketeatri Dirty Deal vahel, tõdeb: «Teen dokumentaalteatrit, mis vahel kaldub poliitikasse, kuid mitte igapäevapoliitikasse, sest sellesse sekkumiseks on teatriprotsess liiga aeglane.»
REET VARBLANE: Viis aastat pidu ja pillerkaari
Läti kultuuriministeerium oleks võinud usaldada kunstiinstitutsioone ja anda neile lisaraha, selle asemel et avaliku võistlusega pressida läbi nõrku projekte.
Läti riigi suur pidupäev on ülehomme 18. novembril, kuid lõunanaabridki alustasid aastapäeva pühitsemist juba möödunud aastal. Lätlasi on rohkem, riik suurem ning tundub, et nad oskavad ka uhkemalt pidutseda. Igal juhul ei lõpeta nad sajanda aastapäeva tähistamist mitte 2020. aasta algul, vaid see kestab veel ka 2021. aastal – kokku viis aastat pidu ja pillerkaari. Igale piduaastale on oma nimetus antud: 2017. aasta oli tahte-, tänavune on sünni-, 2019. aasta on vapruse-, 2020. aasta vabaduse- ja viimane, 2021. aasta on kasvuaasta.
HENRI KÕIV: Valimised 2019 – tapeedivahetus, mõtestatud protest või hirmujutt
Nende valimiste peamine küsimus on see, kas saadakse töövõimeline valitsus. Vaadates Euroopas ringi, näeme, kui raskelt käib valitsuskoalitsioonide moodustamine Saksamaal, Rootsis või Lätis.
Kevadised parlamendivalimised tulevad mitmes mõttes teistsugused. Kõige suuremaks muutuseks on kahtlemata asjaolu, et suure tõenäosusega on need esimesed valimised vabas Eestis, millest ei võta osa Edgar Savisaar. Aga need on ka valimised, millele Reformierakond läheb talle omase ühtse löögirusika asemel vastu juba mitu aastat vaikselt vindunud sisekriisis. Need on valimised, mis võivad esimest korda riigikogu saali ukse taha jätta taasiseseisvunud Eesti poliitikat kujundanud Isamaa. Need on esimesed Brexiti- ja Trumpi-järgsed parlamendivalimised, mis toimuvad ajal, mil maailma poliitika on pöördumas järsult paremale.
LEA LARIN: Achilleuse kannatus
Üks protsent käib ringi mööda Eestimaad, ikka see teadusrahastuse osakaalu 1% SKTst, mis on kirjas «Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias 2014–2020» ning millele on ustavust vannutud lugematutes valimisprogrammides ja koalitsioonilepetes.
MART HIOB: Kus on tõde ja kellel on õigus?
Tartu planeerimiskonverentsil arutati, miks jääb planeeringuvaidlustes sageli kokkulepe saavutamata, sest just ruumis avalduvad konfliktid eriti reljeefselt.
Seekordse juba neljanda Tartu planeerimiskonverentsi teema oli tõde ja õigus ruumi planeerimises. Teemavaliku ajendasid viimastel aastatel ulatusliku vastuseisu esile kutsunud planeeringud: äsja lõpetatud puidurafineerimistehase eriplaneering, Rail Balticu maakonnaplaneeringud, Hiiu mereala planeering, aga ka rohked kohaliku kõlapinnaga konfliktid. Vastupidiselt planeerimise ideaalile ei ole vaidlustes sugugi saavutatud kokkulepet, vaid on jäädud lõpuni eriarvamusele ning kõik nimetatud planeeringud on jõudnud kohtusse. Konverentsil otsiti vastust küsimusele, miks jääb planeeringuvaidlustes sageli kokkulepe saavutamata ning lahkhelisid ei õnnestu lahendada. Kus on tõde ja kellel on õigus?
KAUR RIISMAA: «Süümemõnu. 18 rada ahermaad»
Ehkki golfi ümbritseb pahelisuse aura, on tegemist väga ausa mänguga – sest golfis on lihtne valetada.
Maailma kirjanduses on ülistatud tapatalguid ja pohmelle, aga golfi kohta on öelnud hea sõna vist ainult kirjanik John Updike, tubli keskpärane, ent kirglik mängija. Kõige mürgisem on olnud T. S. Eliot, kelle meelest jättis Rooma impeerium maha vähemalt varemed, tema kaasaegsed britid aga ainult lugematu hulga golfiväljakuid. Luuletuses «Koorid kaljult» («Choruses from the Rock») laseb ta tuulel ütelda, et jumalata inimestel pole muid monumente peale asfalttee ja «tuhande kadunud golfipalli».
Kiwa, «Kollase allveelaeva kiiluvees»
Kurmo Konsa, «Krüptodetektiiv jahib nõiaraamatut»
Kaur Riismaa, «Süümemõnu. 18 rada ahermaad»
Arvustamisel:
Läti teatri showcase’i-festival Riias
Paavo Kivise «Lurichi sõda»
VI Artishoki biennaal Balti jaamas
Tartu valgusfestivali näitus «Vaakum kui mõtteviis»
ansambel U: virtuaalreaalsuskontsert «Vaata enda ümber, vaata enda sisse»
Kontsert ««Goyescas». Age Juurikas ja Linnar Priimägi»
mängufilm «Dogman»
Tanel-Eiko Novikovi soolokontsert