Eesti lipp. 

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Kuula artiklit

Täna 100 aastat tagasi sai Eesti Ajutine Valitsus võimaluse uuesti tegutsema hakata, Saksa okupatsioon oli lõppemas ja peagi algas Vabadussõda. Sestap on meie laupäevalisa Arvamus ja Kultuur pühendatud vabadusele. Seda mitte üksnes riiklikust iseseisvusest mõeldes, vaid arutades ka iga inimese vabaduse ja selle piirangute mõistliku pärisellu sobiva retsepti üle.

Ajaloolaste Ago Pajuri ja Andres Adamsoni artiklid annavad eri nurkade alt ülevaate sellest, mis juhtus 100 aastat tagasi, milline oli eestlaste tahe ja karm ajalugu selle ümber.

Õigusteadlased Ülle Madise ja Rait Maruste kirjutavad sellest, kuidas me reeglite ja korra nõudmise alla tahtmatult (?) oma vabadust matame. Jällegi, tarvis on ju mõistlikke retsepte, kus mõlemat – vabadust ja piiranguid – on parasjagu.

Õiguskantsler Madise alustab: «Kas pole mitte nii, et inimesele meeldib eelkõige iseenda vabadus, teiste oma aga mitte eriti. Seetõttu nõutaksegi valju korda, uusi käske ja keelde.» Ja liigub kohe edasi selleni, kuidas me iga päev üksteisele närvidele käime, olgu siis kortermaja trepikojas või avalikus ruumis. Ja selle asemel, et pisitülid viisakalt ja mõistuspäraselt ära lahendada, kõrgemaid võime appi hüüame: politsei, tule ja pane mu naaber vangi – ta mängis õhtul klaverit, aga tema puuris laupäeva varahommikul seina auku!

Tänane lisa Arvamus ja Kultuur on vabadusest. Mitte üksnes riiklikust iseseisvusest, vaid ka iga inimese igapäevasest vabadusest ja piirangutest.

Peale trepikodade ja linnaväljakute on meil aga juba praegu terve uus ilm, kus suur osa meist veedab pikki-pikki tunde. Ja see uus ilm hakkab üha enam astuma, veerema, roomama ja jooksma ka tänavatel. Ülle Madise küsib: «Kas ka teame, et inimühiskonna tulevikku kujundavates nooremates ajudes Silicon Valleys on mõte demokraatia (tegelikult vaba ja võrdõigusliku ühiskonna ning õigusriikluse) ebatäiuslikkusest ja seetõttu tarbetusest üsna levinud?»

Ja muidugi ei toimeta ses uues ilmas vaid n-ö patsiga poisid, kes loovad uusi algoritme, ka uusi virtuaalruume ja mõne nupuvajutusega lausa reegleid, mille taoliste kehtestamise üle varem vaidlesid parlamendid pikalt ja tuliselt.

Päris AK algusest fookuskülgedelt leiate intervjuu arvutiteadlase taustaga ameeriklase Renee DiRestaga, kes on uurinud valeinformatsiooni levitamist internetis ning tegeleb selle teemaga iga päev nii ettevõtteid nõustades kui ka on ajakirja Wired püsikolumnist. Mida siis ikkagi teha, et suudaksime ühiskondadena olla selgepilgulised, eristada lausvalet tõesest informatsioonist ning hoida samas tarvilikku diskussiooni. Ehk siis näiteks: mis vahe on vaktsiinides kahtleval lapsevanemal ja vandenõuteoreetikul, kes olgu tõsimeeli ise oma sõnumit uskudes või siis lausküüniliselt kasutab oma sõnumi peale surumiseks virtuaalset robotite armeed.

Tõepoolest, vabadust tuleb hoida iga päev!