L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lauri Linnamäe: kes saab magusaimad kirsid tervishoiutordilt?

Lauri Linnamäe
Lauri Linnamäe: kes saab magusaimad kirsid tervishoiutordilt?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk
Lauri Linnamäe vestles ekspertidega, kes kinnitavad kui ühest suust, et lähiajal peab Eesti hakkama taas tervishoidu reformima, sest praegusel kujul tüürib ravikindlustus pankroti poole.

Lähiaastail peab Eesti ühiskond ekspertide arvates maha pidama tõsise debati – tervishoid läheb märgatavalt kallimaks, aga kes selle kinni maksab? Valikuteks näib olevat lähenemine ameerikalikule süsteemile, kus uppuja päästmine on suuresti tema enda asi, üldise maksukoormuse suurendamine või kompromiss kusagil vahepeal.

Firma asutati 1998. aastal. Mullune käive pisut üle miljoni, maksuvõlad puuduvad. Tegevusaladeks remondi- ja üldehitustööd ning... kardiokirurgia. See pole nali, vaid reaalne näide praegusest erameditsiinist.

Tõsi, tegelikult ostsid kõnealuse firma omanikud dr Indrek Roose ja Jaak Kivisaar osaluse ehitusfirmas 2004. aastal, kuid praegu tegeleb firma peamiselt südamestimulaatorite paigaldamisega. Kuid see näide sobib illustreerima Tartu Ülikooli kliinikumi juhi Urmas Siiguri tõdemust, et tegevuslubasid antakse praegu õige lihtsalt – piisab spetsialisti ja väikese toa olemasolust –, ning kuigi erakliinikute roll on veel väike, kipuvad need riisuma koore tervishoiuteenuste turult.

Siigur, kelle juhtida on Eesti suurim, umbes miljardikroonise aastakäibega haiglakompleks, ei muretse siiski üksikute firmade pärast, vaid era- ja avaliku meditsiini suhete pärast nii omavahel kui haigekassaga. Konkureerib ju avalik-õiguslik haigla, nagu seda on kliinikum, enamiku erakliinikutega haigekassa raha pärast. Väikesed erakliinikud jätavad avalike haiglate pärusmaaks raskema ja kallima töö ning võtavad endale tasuvamad teenused.

 «Meil on kohustus tagada kogu raviteenuste spekter, kliinikumis on paar­kümmend eriala, kus oleme 24 tundi ööpäevas valmis tegutsema,» rõhutas Siigur. «Avaliku ja ainult patsiendi rahal toimiva erameditsiini vahelises hallis tsoonis asuvad erakliinikud, kes sõltuvad samuti haigekassa rahast. Nad on orienteeritud tavaliselt ühele lõigule, mis enamasti ei nõua suuri investeeringuid ja kannab ka väikseid riske.»

Tervishoiuvaldkonna eksperdid ei tee saladust, et senisel kursil triivib meie ravikindlustus pankroti poole ning tervishoiu reformimisest lähiaastatel ei pääse üle ega ümber. Kuigi ühtset nägemust, kuidas edasi minna, veel pole, saab see laias laastus tähendada siiski üht: oma sotsiaalmaksukroonide eest saame tulevikus oluliselt vähem tervishoiuteenuseid ja järjest enamate teenuste eest peame hakkama ise korralikult maksma.

 Haigekassa ei jaksa juba praegu kinni maksta kõiki ühiskonna jaoks vajalikke raviteenuseid, seetõttu on erameditsiiniasutuste roll tulevikus ilmselt üksjagu suurem. Seega on õhus teine suur küsimus: kas ja kuidas reguleerida avalike ning kasumile orienteeritud erameditsiiniasutuste vahekorda.

Oktoobri lõpus peetud Põhja-Eesti regionaalhaigla konverents «Tervisekindlustus Eestis vajab lisakindlustust» viskas aga juba oma pealkirjaga õhku terava intriigi: kas haigekassa lootusetult miinusesse jäämine, mida poliitikud juba mitu aastat on üksteise hirmutamiseks tondina seinale maalinud, on aktuaalsem kui varem?

Tervishoiu rahastamise jätkusuutmatusest ja ees ootavatest valikutest rääkinud rahandusministeeriumi asekantsler Veiko Tali kinnitas, et mure tervishoiusüsteemi rahastamise tuleviku pärast on tõsine ja suured muutused vältimatud. «Otseselt veel midagi ei põleta, aga vaid seetõttu, et olime pikalt majandustsükli tõusufaasis,» sõnas Tali.

Poliitikauuringute keskuse Praxis juhi Ain Aaviksoo sõnul on poliitilistel jõududel praegu mugavam probleemi mitte tunnistada, mistõttu võib olukorda võrrelda pea liiva alla peitmisega. «Kui me praegu ei mõtle, mida teha, kui ei lähe nagu vaja, siis läheb lõpuks nii, nagu me ei taha,» sõnas Aaviksoo.

Eesti ravikindlustuse süsteem hoiab praegu Euroopas esmapilgul isegi kadestusväärset positsiooni – meie tervishoid on euroliidus kuluefektiivsuselt esikohal. Kuid selle saavutuse varjupooleks on igale tõbisele tuttav olukord, kus eriarsti vastuvõtule saamiseks tuleb kas kuude kaupa oodata või oma raha eest erakliinikusse pöörduda.

Suurima kodanike rahulolu on ära teeninud aga Prantsusmaa süsteem. See koosneb üsna keerulisest ja kallist sümbioosist avaliku ravikindlustuse ja tasulise arstiabi vahel. «Eesti süsteem on küll efektiivsuselt  parim, kuid see ei tähenda, et ta oleks optimaalne patsiendi jaoks,» tõdes meditsiiniärimees ja Tartu Ülikooli kliinikumi endine juht Jaanus Pikani.

Aaviksoo sõnul ütleb ratsionaalne teadmine, et kõige otstarbekam oleks suurendada avalikku rahastamist maksude kaudu, kuid poliitiline reaalsus ei lase seda tõenäoliseks pidada. Muu maailma kogemus näitab tema sõnul, et kui tervishoiusüsteemi teadlikult ei planeerita, suureneb oluliselt tasulise meditsiini osakaal. «Riik peab olema jõuline reguleerija, et üks pool haiget ei saaks ning teine pool liiga suurt tükki ei haukaks,» sõnas Aaviksoo.

Siiguril on selle kohta konkreetne näide: kui ülikooli kliinikumilt kasumlikumad töölõigud ära võtta, siis näiteks sisekliinik tooks asutusele igal aastal 15 miljonit krooni miinust. Ning olgugi et puhtalt erameditsiinile mineva raha osakaal kogu tervishoiusektorist on marginaalne, näeb Siigur isevooluteed minekus oma ohtusid. «Kindlasti tulekski vältida kirsside ärakorjamist tordi pealt,» rõhutas Siigur.

Muu maailma kogemus näitab, et isevooluteed minek aga just «kirsside ärakorjamist» süvendabki, kinnitas Aaviksoo. «Eriti juhul, kui arstil on võimalus töötada korraga nii avalikus kui erakliinikus. Ta tõmbab näiteks kella kolmest teise logoga mütsi pähe ning kasseerib raha teistel alustel,» selgitas ta. «Selliseid asju peab riik kindlasti reguleerima.»

Aaviksoo kinnitusel tähendab kasumile orienteeritud tervishoiuasutuste rolli märgatav suurenemine paratamatult ka sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu. Suure hulga tulusamate raviteenuste erasektori kätte minek tähendab ka riigile suuremaid kulutusi. «Vaesemad inimesed, kes jääks sõltuma avalikest tervishoiuteenustest, on üldjuhul ka haigemad,» ei tee ta saladust.

Samas valitseb Skandinaavia maades juba praegu suundumus, et mitte­statsionaarse ravi teenused liiguvad üha enam väikeste tegijate kätte.

Erakliiniku Elite omaniku ja naistearsti Andrei Sõritsa kinnitusel ei suuda Eesti, nagu ka Saksamaa või Ameerika Ühendriikide maksumaksjad maksta kinni kõiki meditsiiniteenuseid, mida ühiskond vajab. «Riik peaks tagama selle, et inimene ei sure ära. Kui tal on kusagil valu, ohtlik seisund või vajab muud kiiret abi, peab ta seda saama,» sõnas Sõritsa. «Arutamise koht on, kas ta peab saama ka valgemad hambad või ilusamad rinnad.»

Sõritsa kinnitusel kummitab inimesi valearvamus, et erakliinikus käimine on tingimata kallis, sest ka erakliinikud osutavad teenuseid haigekassa lepingu alusel. «Ka erakliinikus on võimalik saada null krooniga arstile,» selgitab ta. «Kuid erakliinikud on peamiselt orienteeritud just sellele, mida riiklik süsteem ei paku – mugavus, paremad ruumid, privaatsus, personaalne arst, kas või kohv ja ajalehed palatis. Riiklikus süsteemis ravib sind aga süsteem, mitte arst – seal on mõeldamatu, et patsient võiks oma arsti mobiilile 24 tundi ööpäevas helistada.»

 Sõritsa kinnitusel on nõudlus kvaliteetsema teenuse järele kindlasti kasvutrendis, kuid turg on kindlustusseltside jaoks siiski liiga väike, et näiteks lisaks eratervisekindlustust pakkuda.
«Inimene mõtleb praegu, et milleks talle veel üks kindlustusleping – igaühel on mõni arstist pingi- või suvilanaaber, kelle vastuvõtule pääseb tutvuse kaudu, temale kulutuste kompenseerimine on palju odavam, kui selleks ametlikult kindlustusleping teha.»

Nii Sõritsa kui Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku vanemarst Viktor Sergejev kinnitasid, et patsient ei peaks endale looma illusiooni, nagu oleks erakliinikus pakutav meditsiiniteenus kindlasti parem.

«Need, kes käivad erakliinikus sünnitusi vastu võtmas, on täpselt samad, kes järgmisel päeval teevad seda riiklikus sektoris,» kinnitas Sergejev. «Hea kirurg või ämmaemand pole see, kes kliinikut juhib, vaid see, kes teeb iga päev tööd. Pelgalt eratööga end väga heaks spetsialistiks aga üles töötada ei saagi,» selgitas Sergejev.

 Sõritsa kinnitusel on tal endalgi heal järjel sõpru, kes on näiteks lapse ilmaletuleku puhul loobunud erakliiniku teenustest. «Nad ei tunne selleks vajadust, sest meil on selle raha eest hea avalik süsteem olemas,» kinnitas Sõritsa. «Polegi mõtet inimesi hirmutada, et ainult erakliinikus saad head abi – see on jama. Me ei pretendeeri paremale abile kui näiteks ülikooli kliinikus, vaid sellele, et me suudame klienti paremini teenindada.»

Eksperdid on üsna ühel nõul, et juba lähiajal seisab Eesti ühiskonnas paratamatult ees laiem arutelu selle üle, kuidas suure miinuse poole tüürivat tervishoiusüsteemi tulevikus majandada. Kas ja kuidas jagada ülesanded era- ja avalike meditsiiniasutuste vahel ning kes peaks maksma raviteenuste eest, mida meie vananev ühiskond iga aastaga järjest rohkem vajab?

Praegu prognoositakse, et aastal 2012 või 2013 jõuab kätte see aeg, mil haigekassa tõstab lõplikult käed ning riik peab tõdema, et nii ei saa jätkata.

Aaviksoo taandab kogu keerulise küsimuse kahele põhimõttelisele valikule. «Kui avaliku sektori kaudu raha juurde ei tule, on haigekassa sunnitud valima – kas tõsta tervisekindlustuse omavastutuse piiri või jätta veel mõned ravitüübid kindlustuse alt välja, nagu praegu on juba suures osas tehtud hambaraviga,» oletas Aaviksoo. «Näiteks Saksamaal on hooldusravi eest tasumiseks eraldi kindlustus.»

Asekantsler Tali viskas õhku võimaliku variandi: ravikindlustuse võiks sotsiaalmaksust üldse lahti haakida. «See tähendaks kindlustuse maksjate ringi laiendamist, sest tervishoiusüsteemi ei peaks ülal mitte ainult palgasaajad, vaid makseid saaks korjata näiteks ka pensionidelt,» pakkus asekantsler. «Teine võimalus on tekitada üldine kohustusliku tervisekindlustuse süsteem koos kutsehaiguskindlustusega.»

Kommentaar

Maris Jesse, endine haigekassa juht:

Aastal 2009 tervishoiu raha ümber toimuvas on kaks probleemi, mida ei saa samasse patta panna, ja mõlemat oleme ette teadnud. Üks probleem on praeguse tervishoiu rahastamise mudeli jätkusuutmatus pikas perspektiivis, mida teame juba ammu: töötajate-maksumaksjate arv järjest kahaneb, kuid ülalpeetavate oma mitte. Peamiseks lahenduseks on tervishoiu tulubaasi suurendamine, nii et see sõltuks vähem ainult töötasudelt makstavast sotsiaalmaksust.

Üheks variandiks on pensionide pealt hakata ka sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tasuma; kas teeb seda riik eraldi või tehakse seda pensionifondide vahenditest, see on arutelude ja arvutuste küsimus. On teisi võimalusi ning ilmselt ongi vajalik kasutada paralleelselt mitut uut tuluallikat. Rahva tervise seisukohalt on oluline, et tervishoiu rahastamine jääks peamises osas solidaarseks, ning hea meel on tõdeda, et senistes aruteludes on selles osas pea kõik asjaosalised olnud ühel meelel.

Pikaajalist jätkusuutlikkuse probleemi ei saa aga segi ajada 2009. aasta äkilise eelarve-defitsiidiga. Sellist kriisi on ravikindlustuse süsteem võimeline ise lahendama. Oli teada, et head aastad ei jätku samal moel, ning 2001. aastast on haigekassa kogunud reserve, mille eesmärk ongi hoida arstiabi tase otseselt majanduslanguse ajal endisena. On tuliselt kahju, et kuigi haigekassa oli ettenägelik ja valmistus halbadeks aegadeks nii, et ei peaks lisaraha küsima, siis ei lubata nüüd neid reserve kasutada.

Tundub, et just tervishoiusektor on see, kus eurole ülemineku nimel kulutuste kärbe ja teenuste mahu vähenemine tundub kõige suurem tulevat, mitte ainult summalt, vaid ka vähenemise protsenti vaadates. Vähenemine ei puuduta mitte ainult ravikindlustuse raha, ka ennetusprogrammide eelarved on vähenenud.

--------------------------------------------------------

Era- ja avalik meditsiin

Piir avaliku ja erameditsiini vahel on Eestis hägune, sest  otseselt riiklikke raviasutusi meil pole. Ka suured avalikud haiglad tegutsevad sihtasutuste või äriühingutena ning on seega juriidilises mõttes eraasutused. Samal ajal on ka paljud nn erakliinikud sõlminud haigekassaga lepingu raviteenuste osutamiseks.

Artiklis on avaliku meditsiini asutusena käsitletud suuri haiglaid, kelle omanike ringis on otseselt või kaudselt riik ning kes täidavad ka n-ö avalikke ülesandeid, nagu regionaal- ja kohalikud haiglad, ülikooli kliinikum. Eraraviasutusena on käsitletud erainvestori kapitali toel rajatud meditsiiniasutusi, mille eesmärk on teenida kasumit. (PM)

Erameditsiini osakaal

Ehkki erameditsiini osakaal kasvab, on haigekassa erakliinikutele makstavad summad siiski väikesed. Tänavu teise ja kolmanda kvartali jooksul tasus haigekassa lepingupartneritele raviteenuste eest 4,23 miljardit krooni, kuid 50 suurima lepingupartneri hulka mahtus vaid tosin erakliinikut. Enam kui neljast miljardist kroonist maksis kassa erakliinikuile vaid 160 miljonit.

Viie suurema avalik-õigusliku meditsiiniasutuse ravijuhtude arv ja maksumus (2008 II ja III kvartal)
TÜ Kliinikum SA    249 726    765 619 526
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla    185 898    737 523 551
AS Ida-Tallinna Keskhaigla    235 617    377 234 248
AS Lääne-Tallinna Keskhaigla    185 046    297 040 007
Pärnu Haigla SA    108 115    179 803 234

Viie suurema eraõigusliku meditsiiniasutuse ravijuhtude arv ja maksumus (2008 II ja III kvartal)
AS Medicum    94 808    48 801 971
AS Taastava Kirurgia Kliinik    1684        20 492 170
Keila Taastusravikeskus AS    2013        17 858 773
Renculus OÜ    320        14 256 293
Fertilitas AS    1335        11 819 549
Allikas: haigekassa

Märksõnad
Tagasi üles