Alar Karis.

FOTO: .

Kas me ikka mõistame piisavalt eestikeelse ülikooli väärtust ja kasulikkust, küsib Tartu Ülikooli rektor Alar Karis.


Ajalugu on hea õpetaja, aga sellegipoolest ei õpi inimene möödanikukogemusest suurt midagi. Võime selle väitega nõustuda või mitte, kuid siiski jääb kiusatus ajaloo ja tänapäeva vahel paralleele tõmmata ja leida ajastuüleseid mõttekäike, mis olnut ja olevat ühendavad.

Mõelgem end hetkeks tagasi 1920. aastate algusesse, kui Tartus pandi alus emakeelsele ülikoolile. Teatavasti oli ülikooli kuraator Peeter Põld see mees, kelle seisukohad ja vaated  ning energiline tegevus ülikooli arenguteed kujundasid. Põllu rohked seisukohavõtud ülikooli, Eesti hariduse ja kogu ühiskonnakorralduse osas on jahmatavad oma ettenägelikkuses ja terviklikkuses. Peatun vaid mõnel neist.

Teame kõik, et oma eestikeelse ülikooli mõte sündis koos Eesti iseseisvuse tegeliku maksmapanekuga. Uue ülikooli ülesehitamise põhimõtteid polnud olemas. Need tuli luua. Põld rõhutab ülikooli avaaktuse kõnes 1. detsembril 1919, et «meie ülikool ei ole kusagilt võõrsilt laenatav, endistest eeskujudest kopeeritav, vaid peab tõusma kui Eesti ülikool, kui  eesti rahva vaimu originaalne saadus».

Millisena siis? Miski polnud selge. Ülikooli ülesehitamise põhimõtted tuli luua paralleelselt Vene ja Saksa okupatsioonivõimudelt ülevõetava ülikooli õppe- ja teaduspoole ning varadega. Kümme aastat hiljem oma tööle tagasi vaadates kirjutab Põld nii: «Ülikooli sihi formuleerimisel rõhutati ülikooli ülesandena ühelt poolt üldise ja eriti eesti elu käsitleva teaduse vajadust.» Targalt ettenägelik seisukoht.

Eesti elu käsitleva teaduse osakaal on enesest mõistetav ka tänapäeva ülikoolis. Kus mujal veel saaks tegelda eesti keele, ajaloo, kultuuri, looduse, inimgeograafia või keskkonna probleemidega kui eesti ülikoolis. See on iseenesest mõistetav seisukoht ka siis, kui teadusraha nappuses oma ja võõra mõiste venima kipub.

Põld peab silmas teaduse autonoomiat ja vabadust. Ta nimetab teadusest kirjutades selle võimet küsimusi püstitada, võimet kahelda ja vabalt oma veendumusi ja arvamusi väljendada. Põld rõhutab, et teadusele ei saa keegi ette kirjutada, mis küsimusi tema oma huvide keskpunkti seadma peab või mis piirides üksik teadus tohib liikuda. Sama põhimõte kehtib teaduses ka tänapäeval.

Ülikooli toimimispõhimõtteid sõnastades pidas Põld silmas, et ülikool teeniks elu, valmistaks ette riigi- ja rahvatööle tarvilike eriteadmistega varustatud asjatundjaid. Ühiskonna teenimine on ka praeguse ülikooli põhifunktsioone. Ühiskonna teenimine tähendab lisaks asjatundjate ettevalmistamisele kindlasti ka teaduslikult põhjendatud analüüside tegemist, mis oleks abiks uute innovaatiliste lahenduste leidmisel.

Ülikooli teaduslikult põhjendatud sõnal peab olema kaalu. Ei saa ega tohi oma põhjendatud seisukohti välja ütlemata jätta ka siis, kui see läheb vastuollu levinud hoiakute või poliitiliste suundumustega. Ülikooli roll on analüüsida ühiskonna vajadusi, näidata suunda ja lahendusteid, mis on kõrgemal poliitilistest kemplemistest või parajasti võimul olevate parteide suvast.

Uut emakeelset ülikooli rajades arvestas Põld algusest saati asjaoluga, et vältimatu on kasutada võõrõppejõude, sest oma rahvuslik kaader tuleb veel kasvatada. 1920. aastate ülikoolis õpetasid soomlased, venelased, rootslased, sakslased jt.

Kui räägime rahvusvahelisest Tartu Ülikoolist tänapäeva kontekstis, siis lisaks võõrkeelsetele õppekavadele on see külalisprofessorite ja -õppejõudude töö Tartus. Jah, meil on küll välisõppejõude, aga siiski vähem, kui me seda tahaksime ja vajaksime. Teisest kultuurist tulnul on teistsugune pagas ja kogemus, teistsugune arusaam ja töökultuur. Selle kogemine ja koostöö meie tudengite ja õppejõududega on vastastikku arendav.

Nii nagu Põld kutsus välismaalt koju eesti õpetlasi, peame ka tänapäeva ülikoolis tegema võimalikult lihtsaks välismaal töötavate teadlaste ja õppejõudude tagasitee oma koduülikooli. Nende töö- ja õpetamiskogemus on unikaalne ja kindlasti tuleb seda rakendada kõigile pooltele võimalikult kasulikul moel.

Praegused üliõpilased on mobiilsemad kui kunagi varem. Üks semester või aasta välismaal on muutunud õpingute loomulikuks osaks. See ei ohusta kuidagi tänapäeva ülikooli eksistentsi. Meenutagem, et eesti ülikooli loomise alternatiivina kaaluti noorte saatmist välismaale. Sel seisukohal olid eriti välismaal resideerivad diplomaadid.

Karl Robert Pusta jõudis isegi kokku leppida 400 üliõpilase saatmise Prantsusmaale. Pusta valis Prantsuse provintsiülikoole seepärast, et elu seal oli odavam. Õnneks otsustas asja Tartu ülikooli kasuks fakt, et noorel Eesti Vabariigil polnud raha, et välisülikoolidele õppemaksu tasuda. Nii paljude noorte välismaale saatmine oleks kahtluse alla seadnud rahvusülikooli idee tervikuna.

Seda enam on kummaline, et ikka veel kahtleb mõni poliitik Eesti kõrghariduse elujõulisuses ja leiab, et õppurite võõrsile saatmine oleks hea alternatiiv oma kõrgharidusele.

Millise struktuuriga uus ülikool luua, milliseid õppetoole ja suuremaid struktuuriüksusi rajada, seda otsustati ülikooli valitsuse ehk ajutise nõukogu koosolekutel. Need olid palav-kirglikud. Põllu juhtimisel peeti neid teinekord hiliste öötundideni.

Dekaanide koostatud ettepanekute alusel määrati kindlaks esialgne õppetoolide kava, õppejõudude ja personali palgad. Viimasega oli eriti palju probleeme, sest sõja taustal võis raha väärtus teinekord tundidegagi muutuda.

Puudust tunti õppejõududest, ülikooli hoonetest oli sõja kartuses varad evakueeritud, katused lasid läbi ja ahjud olid lagunenud. Põllu initsiatiivi ja selge sihipärase tegutsemise abil jõuti ometi sihile. Tuleb rõhutada, et toetuda polnud kellelegi. Kui me oma lähiajalugu meenutame, siis ka 1990ndate algus oli oma emakeelse ülikooli keerukas ja vastuoluline taastamisaeg.

Toonasest eristab aga seda just esimese iseseisvusaja ülikooliidee kasutatavus. See oli toetuspunkt, millele sai rajada tänapäevase ülikooli. Ühine nendele aegadele oli ennastsalgav vaimustus, millega tööd tehti. Selline vaimustusega töösse suhtumine kuluks ülikoolis praegugi ära.

1923. aastal kirjutas Põld, et oma riigi kõrgem haridus tuleb nii korraldada, et iga üksiku isiku loovad võimed viljakuse maksimumini välja areneksid. Põld pooldab isiksusekeskset haridust ja kasvatust. Ta arvab, et vaba inimene saab kõige paremini areneda siis, kui ta tegeleb sellega, millele tema huvid ja isiksuseomadused vastavad.

See üldkehtiv inimlik tõde kipub praegusajas ununema, kui ülikooli astumine pole enam iga kord seotud huviga valitud eriala vastu, vaid pasjansiladumisega sarnase lävendikalkulaatoriga, mis kiirelt rehkendab, kas ja kuhu sisse saadakse. Kui eriala ei vahetata, on tagajärjeks isiklik pettumus. Ühiskonnale on see aga mitmekordne kahju, sest pettunud inimene pole kunagi võimeline loovateks lahendusteks.

Keskpärasus aga ühiskonda edasi ei vii.

Praeguste päevade kokkuhoiutarviduse ja 1930. aasta riigieelarve läbirääkimiste vahele võib vedada ühisjooni. 1930. aastal riigikogus peetud kõnes küsib Peeter Põld: «Kuidas teostada kokkuhoidu seal, kus liigseid kulusid tehakse, kuidas tõsta rahva produktiivset loovat jõudu, et suureneks meie sissetulek?»

2008. aastal on Eesti silmitsi samade probleemidega. Kus ja milles kokku hoida ja mis see meile tegelikult tulevikus maksma läheb? Kas kannatajaks jääb riigi julgeolek või kodanike turvalisus oma riigis või on kannatajaks iga üksikisik, kelle rahakott on homme kõhnem?

Või kannatab kogu riik, kui oma rahva usk oma riigi suhtes vankuma lööb. Pean kõige suuremaks kaotuseks usalduse kaotust oma riigi ja selle poliitikute vastu. Jah, muidugi peab kokku hoidma, aga kuidas ja milles, sellest peab ausalt ja rahvast usaldavalt rääkima, vähem ähvardama-hirmutama, kui halb meil tulevikus olla võib.

Me näeme, et Põld oli erakordselt heade organiseerijavõimetega juht ja ülikooli elu korraldaja. Kas Põldu on piisavalt hinnatud, tema panust väärtustatud?

Kasvatusteadlasena vististi jah, koolijuhatajana, eesti keele ja eestimeelsuse eest võitlejana – EÜSi ja ülejäänud nimekate riigimeeste kaasvõitlejana – on ta piisavalt tuntud ja tunnustatud. Emakeelse ülikooli rajamine ja selle hea käekäigu eest seismine oli uue suuruse loomine – ei loodud-taastatud mitte ühte uut Euroopa ülikoolide seas, vaid oma Eesti rahvusülikooli.

Põllu osast selles on räägitud vähem, aga ülikool on meie suurus tänini. Oli ju konkureerivaid ideid ja väga vabalt oleks võinud minna teisiti. Aga ikka ja jälle on mõtet tõdeda, et miljonilise rahva emakeelne ülikool ja omakeelne teadustöö on unikaalne nähtus maailmas.

1939. aasta mais kuulutati välja Toomemäele püstitatava Peeter Põllu ausamba konkurss, Peeter Põllu Mälestamise Komitee eestvõttel koguti selleks ka raha. Aga tookord sai aeg otsa ja mälestussammas jäi püstitamata. Oleme ringiga tagasi. Uus konkurss toimus sel aastal ja emakeelse ülikooli 89. aastapäeval hakkab Peeter Põld seisma Tartus Munga tänavas, et ülikooli ja Eesti hariduselu tegemistel sümboolselt silm peal hoida.

5 mõtet


•    Ülikooli teaduslikult põhjendatud sõnal peab olema kaalu. Ei saa ega tohi oma põhjendatud seisukohti välja ütlemata jätta ka siis, kui see läheb vastuollu levinud hoiakute või poliitiliste suundumustega.



•    Kus mujal saaks tegelda eesti keele, ajaloo, kultuuri, looduse, inimgeograafia või keskkonna probleemidega kui eesti ülikoolis?



•    Nii nagu Peeter Põld kutsus välismaalt koju eesti õpetlasi, peame ka tänapäeva ülikoolis tegema võimalikult lihtsaks välismaal töötavate teadlaste ja õppejõudude tagasitee oma koduülikooli.



•    Miljonilise rahva emakeelne ülikool ja omakeelne teadustöö on unikaalne nähtus maailmas.



•    Keskpärasus ühiskonda edasi ei vii.