Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud.

FOTO: Peeter Langovits.

Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud kirjutab, et Eesti väiksusest tingituna tuleb ainult kasuks, kui ülikoolid teeksid omavahel rohkem koostööd.

Küsisin hiljaaegu kolleeg Alar Kariselt, mida ta täpselt «klassikalise» ülikooli all silmas peab. See on nagu klassikaline muusika, vastas ta, oma žanrite suures paljuses keskaegsest koraalist sümfooniate ja kaasaegsemategi vormideni ikkagi äratuntavalt üks tervik. Mu meelest on see väga hea metafoor.



Kui aga tahaksin muusikalises analoogias määratleda Tallinna Ülikooli, ütleksin, et tema ideoloogiline dominant on pigem jazz ja sellega lähedalt seonduv maailmamuusika. Stiilide paljusus on sealgi üsna suur ja ka terviklikkus samamoodi tajutav. Kummalgi on oma veetlus.



Ühelt poolt eeldavad klassikalise muusika keerulisemad kohad esitajalt lapsest peale läbikäidud traditsioonilist muusikalist haridust ja on nõudlikumad ka kuulaja suhtes, teiselt poolt võib jazz saada oma parimal kujul võimalikuks erineva taustaga muusikute jam-session’i ootamatutes improvisatsioonides.



Üht mängitakse rohkem ajaloolistes kontserdisaalides, teist lärmaka eestoaga klubides. Kuigi mõlemad on pidevas arengus ja muutumises, on üks oma reeglites ikka veidi rangem ja teine paindlikum. Avarama maitsega kuulaja aga suudab ja tahab nautida mõlemat ja tema elamus pole kummalgi puhul vähem väärtuslik.



Viimasel ajal on jälle kõlama hakanud avaldused, et ülikoole on liiga palju, justkui tähendaks nende väiksem arv automaatselt kvaliteedi tõusu. Selle väite esitajad üldiselt ei kirjelda, mis nende meelest pärast ühendamist tegelikult juhtuma hakkaks.



Aga mängigem see mõttes korra läbi. Näiteks võib ülikoole ühendada pelgalt administratiivselt ühe juhtkonna käe alla, kuid säilitada nende senised tegevused ja viia need rangelt ühele alusele. See ei anna juurde selliseid koostöövõimalusi, mis poleks teoorias võimalikud praegugi, kuid võib-olla sunnib osa ülikoole loobuma mõnest oma senisest praktikast, mis hoopis raskendaks nende tööd.



Tallinna Ülikooli õppekorraldus näiteks on liberaalsem kui kõigis teistes Eesti avalikes ülikoolides. Meile tähendaks üleminek mingile teisele süsteemile kvaliteedikaotust, aga loodusteadusliku või tehnoloogilise dominandiga ülikoolis ei oleks võib-olla jälle meie süsteem see parim. Kui aga ühendamine tähendab erinevate süsteemide jätkuvat kooseksisteerimist sama terviku sees, siis see pigem raskendab süsteemi tööd, sest kõigi sisemiste erisustega peab pidevalt arvestama. Räägin kogemuse põhjal.



Teisalt võib ka otsustada, et lõpetame ühe osa kõrgharidust lihtsalt ära ja jätame üliõpilaskandidaatidele vähem valikuid, sest ka neid endid on vähem. Kahaneb õppejõukohtade arv ja konkurss neile muutub karmimaks. Kriitiline mass seeläbi ei kasva, aga on enesekriitilisem.



Suletud süsteemis võiks selline mahu kunstlik vähendamine küll mõneks ajaks kaasa tuua kvaliteedi tõusu, aga me ei ela suletud süsteemis. Pole kindel, et kunstlikult kärbitud keskkonda jäävad alles just need parimad. Noor ja võimekas õppejõud tõenäoliselt pigem leiab rakendust mujal maailmas, kui jääb siia oma õpetaja surma ootama – ent professorikohti on ainult üks.



Andekas gümnaasiumilõpetaja, kelle huvivaldkond optimeerimise käigus kokku kuivab, sõidab talle järele. Eelmisel aastal Tallinna Ülikoolis tehtud uuring näitas, et välismaal õppimist kaalus vastalustanutest alternatiivina umbes kolmandik. Ja kui midagi, siis andekate noorte emigratsioonilainet vajame küll kõige vähem.



Kui ülikoolide ühendamisest üldse rääkida, siis peaks meil algatuseks olema selge, mida sellega saavutada tahame. Kahe panga ühendamisel on tulemuseks suurem kapitalimass ja sellest johtuvalt klientide kõrgem usaldus, mis omakorda madaldab muid riske (pangamonopol majandusele siiski tervislikult ei mõjuks). Analoogiliselt võiksid ülikoolid püüelda suurema intellektuaalse jõu poole. Aga seda ei saavutata, kui iga õppejõud või uurimisgrupp nokitseb ka pärast ühendamist ikka oma senistes piirides edasi. Seetõttu ei oleks suurt kasu muusikaakadeemia ühendamisest maaülikooliga.



Kuid seal, kus ühisosa on piisav, oleks tegelik sünergia ja toimiv teaduskoostöö suur väärtus. Teiseks, ühendamine võiks luua märgi, mis aitab ühendatud süsteemil laiemas kontekstis paremini silma paista. Ehkki ühelgi Eesti avalikul ülikoolil pole põhjust oma nime häbeneda, võiks millestki veel suuremast saada kasu igaüks. Ja kolmandaks – mis on õieti peamine – me lihtsalt peame pürgima selle poole, et kõigil meie üliõpilastel oleks ligipääs parimale teadmisele, mida on Eestis võimalik leida.



Selleks ei peaks ülikoolid nägema end üksteise võistlejate, vaid partneritena. Tõsta pole vaja mitte meie konkurentsivõimet üksteise suhtes, vaid koostöövõimet – oskust näha üksteise väärtusi ja anda ühistegevusse oma eristuv panus.



Minu meelest on see kõik saavutatav ka praegustes oludes ja käsi väänamata. Mu meelest on ülikoolidevaheline koostööpotentsiaal seniseski paradigmas piisavalt ära kasutamata ja vaevalt see juhtuks pelga käsu peale – see eeldab ikka osaliste valmidust kõigepealt.



Kindlasti vajaks arendamist Eesti Ülikooli idee. Minu arusaamises võiks see põhijoones sarnaneda näiteks Iiri Rahvusülikooliga, mis koosneb neljast iseseisvast ülikoolist ja viiest autonoomsest kolledžist, või kaheksat iseseisvat ülikooli ühendava Kataloonia Ülikooliga.


Meil on juba palju ühiseid regulatsioone, nagu kvaliteedilepe ja rahvusvahelistumise heade tavade lepe, ettevalmistamisel on ühise regionaaltegevuse lepe. Noteeriksin siinjuures uhkusega, et kõik kolm on lähtunud meie ülikooli algatustest.



Lähitulevikus võtab Tallinna Ülikool kasutusele Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemi, mida ka maaülikool juba kasutab ning mis peaks tulevikus tegema tunduvalt lihtsamaks informatsiooni jagamise toimuva tegevuse kohta – edaspidi arendame seda juba koos.


Ühiseid tegevusi võiks olla veel ja palju rohkem ning rektorite nõukogu roll kõrghariduse ja teaduse koordineerimisel võiks vastavalt kasvada. (Aga seal, kus osapooled usuvad institutsionaalsest ühinemisest suuremat tulu tõusvat, peaks see loomulikult teoks saama. Selles kontekstis näeb Tallinna Ülikool oma esimese läbirääkimiste partnerina Eesti Kunstiakadeemiat, mis ju aastal 2002 ka meie ülikooli käivitamise juures oli.)



Ma ei usu, et ülalt alla saadetavad jõulised otsused, kes tohib olla parim, annaksid ühistunde loomiseks hea tulemuse. Vastupidi, ülikoolide koostöövalmidust suurendab nende võrdne kohtlemine. Ja seda samadel põhjustel, miks eelistame demokraatiat igasugusele reguleeritud majandusele ja ükskõik kui pehmele diktatuurile: igaüks töötab paremini, kui tema isikupära respekteeritakse ja lastakse tal oma saatuse kujunemisel kaasa rääkida.



Meie ülikoolilgi on ikka ja jälle põhjust enda ja oma kasvandike saavutuste üle rõõmustada (veerand kõigist auhindadest ja 40 protsenti esikohtadest teaduste akadeemia hiljutisel üliõpilasteadustööde konkursil pole ju paha, eks), aga nukraks teeb see, et nendeni on jõutud umbes kahekordse alarahastuse tingimustes täisakrediteeritud õppekava kohta samadel aladel tegutsevate kolleegidega võrreldes, ja pealegi pangalaenuga ehitatud tööruumides. Kuid ka see ei pärsi meie valmidust arendada välja seni vaid vähesel määral realiseeritud Eesti ülikoolide potentsiaali omavaheliseks koostööks – koostööks võrdsetel alustel vastastikku üksteist austavate partneritega.