Kreeka kriis on poliitiline kriis. Selle mõju eurotsoonile võib täna-homme olla majanduslik, kuid ülehomseks on panused poliitilised. Kui Kreeka nakkus levib, on küsimärgi all Euroopa tulevik.
Õigus on neil, kes ütlevad, et Kreeka kriisi ravi saab olla vaid majanduslik, kuid see on väiksem pool tõest. Majandus saab jalad alla võtta vaid poliitiliselt soosivas keskkonnas. Poliitikas aga ei ole midagi kindlat, majanduslik ratsionaalsus siin ei kehti. Võtkem brutaalne fakt, et Kreekasse investeeritud välismiljardite tulevik sõltub mitte kainest majanduslikust kalkulatsioonist, vaid hääletusest piiramisseisukorras parlamendis.
Poliitikud teavad, et ratsionaalselt pole järjekordsele 28 miljardi eurosele säästuprogrammile alternatiivi. Kuid selle teadmise trumpab soov saada ka edaspidi valitud. Selleks tuleb arvestada mittemajanduslikke faktoreid – kitsikusest marruaetud masse, kellelt EL ja Rahvusvaheline Valuutafond nõuavad loobumist elust nagu nad seda seni tundnud on. Aastakümneteks.
Teoreetikud, kes peavad võimalikuks koera saba jupikaupa lühemaks raiuda, unustavad veel midagi. Igasuguse majandusliku lahenduse üks eeldusi on, et seda toetab vähemalt esimestel kriitilistel aastatel rahvuslik konsensus. Et iga valitsusvahetus ei ähvardaks juba ehitatut alusmüürini maha lõhkuda. Nagu Kreeka opositsioon ähvardab teha, samuti selge plaanita, kuidas ilma ELi abita pankrotti vältida.
Muidugi pole kreeklased rumalamad või saamatumad kui näiteks eestlased. Aga nad elavad Kreekas, mitte Eestis.
Mündil on teine pool. Majanduskasv saab Kreekas taastuda (ja investeerijaile, sh Eesti riigile, kasumit toota), kui rahaturud Kreekale taas taskukohaselt laenama hakkavad. ELi rahasüstid on ajutine lahendus. Kreeka aastateks tilguti alla panek tähendaks majanduse (ja hindade) orienteerumist Brüsselist juhitavale plaanimajandusele, mitte reformidele. Praegu vaatavad turud Ateenat ja Brüsselit ning mõtlevad: «Asi on poliitikas, rumalad.»
