Edgar Karofeld

FOTO: Erakogu

Saksamaa tuumajaamadest loobumise otsuse taustal esitab bioloog Edgar Karofeld terve hulga küsimusi, mille avalikku käsitlemist Eesti aatomientusiastid ja poliitikud tahtlikult või tahtmatult väldivad.
 

Eestisse tuumaelektrijaama ehitamise küsimust on käsitletud paljudes artiklites ning tele- ja raadiosaadetes, kuid enamasti küllalt kitsast vaatevinklist, must-valgetes toonides ja tervikpilti vaatamata. Näiteks tõrjutakse võimalike ohtude hindamisel võrdlust Fukushima tuumajaamas juhtunuga, kuna meil tsunamisid ei esine. Seda küll, kuid suurõnnetuseni viinud elektrikatkestus võib tekkida ka märksa tavalisematel, meilgi ette tulevatel,  kuid ettenägematutel põhjustel.

Oletagem, et oleme põlevkivielektrist loobunud, toodame enamiku elektrist tuumajaamades ning oleme suurendanud tuule, vee, päikese ja teiste taastuvenergiaallikate osatähtsust. Kui siis ühel külmal tuulevaiksel talvel mingil põhjusel tuumajaam seiskub ja nii kogu riigi kui ka tuumajaama enda energiavajadus tuleb katta muust allikast, siis millisest? Estlinki merekaabel ei ole oma töökindlusega just silma paistnud ja suurõnnetusteni viib ikka mitme, eraldi võetuna väheolulise sündmuse koosmõju. Kuid mis juhtuks avarii korral tuumajaamas?

Mind ajendas asja üle varasemast enam mõtlema, sõpradega arutlema ja lõpuks ka kirjutama 22. märtsil ETV eetris olnud saade «Vabariigi kodanikud», kus kõlas mõte: «Me oleme ümbritsetud tuumajaamadest. Mis pagana vahet sellel on, kus tuumajaam asub? Siis ongi põhimõtteliselt ükskõik, kas oleme ümbritsetud tuumajaamadest või teeme jaama ise.»

Eestiga võrreldava suurusega Belgias olevat kuus tuumajaama ja polevat häda midagi.

Kuid kas see ei meenuta anekdooti inimesest, kes katuselt alla kukkudes hõikab poolel teel, et seni pole häda midagi? Belgias pole pikka aega olnud ka valitsust, kes mõtleks ka homsele, ning tuumajaamad ehitanud ja neist kasumit saavad elavad ohutus kauguses ja mõtlevad vaid sellele, kuhu neid veel ehitada saaks.

Kas ikka tõesti ei ole vahet, kus tuumajaam asub, või ei taheta seda näha ja tunnistada ja välditakse siis ka analüüse? Avarii korral meile lähimates Soome või Venemaa tuumajaamades jääks Eesti esmasest ohutsoonist välja ja heal juhul (sõltuvalt tuulte suunast jms) võime ka radiatsioonist pääseda.

Me ei peaks tegema erakordseid pingutusi oma energiavajaduse katmiseks, ei teeks ohtlikke päästetöid ega maksaks neid kinni. Eesti väikest territooriumi, rahvaarvu ja majandust arvestades võiks siin paiknevas tuumajaamas juhtuv avarii meile mitmel põhjusel ja viisil saatuslikuks saada. Tšernobõli tuumajaama pääste- ja taastamistöödel osales ligikaudu 600 000 inimest, sh üle 4800 mehe Eestist. Ukraina, üks Euroopa suuremaid riike, ei suuda veel praegugi, 25 aastat pärast avariid, rahastada vajalikke töid ning ulatuslikud alad on endiselt inimestele suletud.

Kuid mõelgem korraks: kui Eestisse ehitatakse tuumajaam ja juhtub see, mis juhtuma ei peaks – avarii valdava osa riigi elektrist tootvas tuumajaamas. Et pilt oleks veelgi selgem, oletagem, et tuumajaam on ehitatud ühte selleks perspektiivseks peetud asukohtadest Sillamäe lähedal, kus lähikonnas paikneks palju suurtarbijaid.

Et varuvõimsused puuduvad, siis avarii korral tuumajaamas võime esimese asjana jääda pikemaks ajaks elektrita või selle tarbimist piiratakse oluliselt, mistõttu seiskub ka tööstus, põllumajandus, elektritransport jms, raskusi ja ebameeldivusi tuntaks igas kodus. Kes oleksid need, meie vennad, pojad, mehed või isad, kes läheksid tegema kõige ohtlikumaid avariitöid? Kui palju neid vaja oleks, et päästetööde käigus saadav kiiritusdoos neile veel mingit tulevikku võimaldaks, ja kuidas võib see avalduda järgmistes põlvkondades?

Esialgu mitte väga tõsiseks peetud Fukushima avarii järel evakueeriti inimesed 20 km raadiuses. Sillamäel paikneva jaama korral tuleks samades tingimustes evakueerida üle 60 000 inimese.

Kuhu nad paigutatakse, kes valvab tühjaks jäetud kodusid, ettevõtteid, tööstusi jms ning likvideerib kariloomad? Kes selle eest maksab? Elektri ja töötajateta seiskuvad kõik ohutsooni jäävad ettevõtted, sh Silmeti keemiatehas, mis mõjutaks kogu maailma majandust. Narva linn jääks 20 km ohutsoonist napilt välja, kuid valitseva tuulte suuna tõttu kanduks saaste suure tõenäosusega ka sinna ja evakueerida tuleks ka Eesti suuruselt kolmanda linna elanikud.

Aga kuidas ja kuhu, kui ainuke maantee- ja raudteeühendus Eesti läänepoolsemate osadega läheb läbi kõige suurema ohutsooni ning oleks ilmselt suletud? Suletud ettevõtete tõttu suureneks märkimisväärselt töötute arv ning väheneksid maksutulud, mis raskendaks meil avariiga toimetulemist veelgi.

Radioaktiivsete ühendite õhku paiskudes langevad nad peagi maapinnale ja jõuaksid lõhederikka karstipinnase tõttu sademeveega kiiresti ka põhjavette, muutes selle pikemaks ajaks kõlbmatuks. Suure tõenäosusega keeldutakse pärast avariid välisturgudel meie põllumajandus- ja seejärel ka teisi tooteid ostmast.

Eesti on nii väike, et kedagi ei veenaks jutt, nagu ei mõjutaks Ida-Virumaal juhtunud avarii kuidagi Pärnu- või Saaremaal toodetu ohutust. Pigem kaotaksime suure osa oma ekspordist. Avarii tagajärgede likvideerimise, kümnete tuhandete evakueeritute ülalpidamise ja nende vara valvamise, elektrivarustuse taastamise ja paljude teiste kulude katmise muudab veelgi raskemaks transiidi lakkamine Narva-Tallinna raudteel ja Sillamäe sadamas.

Küllap saaksime avarii korral abi ka välismaalt, kuid peamised kulud ja pikaajalised kahjud (sh laastatud majandus, suur evakueeritute ja emigreerunute arv, riigi pankrott) jääksid ikkagi meie kanda ning ülejäänud maailm vaataks seda väikest, naabrite ohutuse tagamiseks betoonsarkofaagi suletud riiki ja rahvast hääbuva kaastundega.

Loodusteadlasena tean, et vaid alternatiivenergiaallikad ei suuda stabiilselt katta meie kasvavaid vajadusi. Pikemas perspektiivis pole mõeldav ka see, et näiteks tuulistel päevadel toodetavast elektrist saavad kasumit tuulikuomanikud, kuid tuulevaikseteks päevadeks vajaliku kompensatsioonijaama eest hoolitsegu vaid maksumaksja.

Kui tahame säilitada oma energeetilist sõltumatust ja mitte liigselt riskida, siis peaksime endiselt panustama põlevkivienergeetikale. Põlevkivivarud, sh veel kasutamata Tapa maardlas, on küllalt suured, et mõistlikul kasutamisel jätkuda mitmekümneks aastaks. Alustada tuleks sellest, et meie poliitikud asuksid tööle põlevkivi erandlikkuse ja olulisuse selgitamiseks ning vastavate saastetasude konkurentsivõimeliseks muutmiseks.

Jutud CO2 heitmete piiramisest on ju suuresti vaid poliitilised kokkulepped. Näiteks Eesti kuivendatud soodest ja jääksoodest eraldub CO2 ligikaudu kaheksa-üheksa korda rohkem kui liiklusest, kuid selle peatamiseks ei tehta eriti midagi.

Hulga lihtsam ja nähtavam on ju mõni linnaliinibuss gaasiküttele viia ja raporteerida «keskkonnasõbralikkusest». Atmosfäär on maailmal üks. Ei ole mõistlik suretada oma majandust liiga agarate piirangutega, kui määratult suurema majanduse ja keskkonnamõjuga riigid saastamist ei vähenda.

Erinevalt tuumaenergeetikast on Eesti põlevkivienergeetikas juhtival kohal maailmas ning selle arendamisel oleks väga suur positiivne mõju Eesti majandusele alates tööhõivest ja sellelt laekuvatest maksudest (geoloogidest kaevurite ja energeetikuteni), ressursitasudest, Eesti teadlaste kaasamisest jms. Tuumaenergeetika puhul läheks enamik neist summadest riigist välja, meile jääksid vaid riskid.

Muidugi on põlevkivienergeetikal ka negatiivne mõju keskkonnale. Kuid me oskame neid juba ette näha ja tagajärgi leevendada. Ka kõige hullema õnnetuse juhtudes ei muutuks maa pikaks ajaks elamiskõlbmatuks.
Kui arendaksime keskkonnasõbralikumat põlevkivienergeetikat ega meelitaks Eestisse energiamahukaid ettevõtteid, püüdes võistelda ette kaotatud võidujooksus Norra, Islandi, Venemaa või teiste odava energiaga riikidega, siis võiksime oma energiaga varustatuse ja energeetilise sõltumatuse asjus veel kauaks rahulikud olla.

Kuid selleks peame võtma vastutuse ka oma järglaste ees, mitte lähtuma tuntud künismiväljenduse veidi tänapäevasemast versioonist, et pärast meid tulgu või tuumaõnnetus.

Edgar Karofeld on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur ning bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse tegevjuht.