Postimehe väliskülgedel 3. aprillil ilmunud intervjuus märgib isuri aktivist ja ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi ekspert Dmitri Harakka-Zaitsev, et Vene ametivõimud tõlgendavad põlisrahvaste palveid oma õiguste kaitseks tihti poliitilise küsimusena.
Ilmekas näide on Venemaal 2012. aastal vastu võetud välisagentide seadus, mille järgi peavad välisrahastust saavad poliitilise tegevusega seotud valitsusvälised ühendused end välisagentidena registreerima. Seejuures on poliitiline tegevus defineeritud seaduses äärmiselt häguselt. Lisanduv, varjatud tähendus on ilmne: välisagent tähendab nii reeturit kui ka spiooni.
Eelmise kuu seisuga oli Venemaa siseministeerium kandnud välisagentide nimekirja 158 ühendust, peale selle on paljudele ühingutele määratud registreerimata jätmise eest kopsakad trahvid ning 30 on tagakiusamise tõttu sootuks tegevuse lõpetanud.
Lähemal vaatlusel on välisagentideks tembeldatud hulgaliselt liikumisi, mis tegelevad võimudele ebamugavate teemadega: seksuaalvähemuste õigused, sõnavabadus, üldised inimõigused. Viimase alla kuuluvad ka need ühendused, mis esindavad põlisrahvaste huve.
Välisagentide nimekirjas seisavad näiteks Mokvas tegutsev Põhjarahvaste Abikeskus, komide kodanikuühendus Memorial ja Sõktõvkaris tegutsev piirkonna jätkusuutlikku arengut edendav Hõbetaiga.
Inimõigusorganisatsiooni Amnesty International sõnul on välisagentide seadus suunatud otseselt kodanikualgatuse ja sõnavabaduse mahasurumisele.
Vene kodanikuühiskonna märkimisväärselt halba seisu toob välja ka Harakka-Zaitsev, kelle sõnul võivad põlisrahvad küll minna ametniku kontorisse oma muret kurtma, kuid paremal juhul järgneb sellele formaalne vastus, halvemal juhul lähevad paberid lihtsalt kuhugi kaduma.
Vaenlase kuvandit aitavad põlistada ka meedias ja internetis levivad jutud sellest, kuidas taigat pooleks lõikavate naftajuhtmete vastased põlisrahvad takistavad Venemaa majanduse arengut ning mõnekümne kilomeetri suuruse areaaliga rahvakillud, keda ähvardab industrialiseerimise tõttu peaaegu kindel häving, on Vene riigi vaenlased.
Väga kõva häälega sellest Venemaal rääkida ei tohi. Kui natuke siiski ust paotada, leiame tagatoast ametliku retoorika järgi joondunud trollide armee, kes kallutavad hoolikalt sopapomme detoneerides avalikku arvamust võimudele sobivas suunas. Jah, tegu on laiemalt võttes riigiteenistujatega, keda on mugav vajadusel propagandamasina ette rakendada.
Kuid mis siis Vene riigi teerulli ette jäänud põlisrahvastel üle jääb? Minna kurtma samadele jõududele, kes on nad riigi vaenlasteks kuulutanud? Alati saab pöörduda välismaiste organisatsioonide kohalike harude poole, kuid needki on välisagentideks tembeldatud, pealegi on valitsusväliste organisatsioonide mõjul omad piirid.
Vene riik teeb välise butafooriaga head nägu, korraldades folkloorifestivale ja avades pidulikult kultuurikeskusi, kuid suurehitusele jalgu jäänud rahvas ei saa logisevasse kultuurimajja ümber kolida. Juriidiliselt võib kõik ju korrektne olla, kuid moraalselt lonkab asi kahte jalga.