Tagasipöördujad: tagasi Eestisse? Tagasi konnatiiki? Kas ma saan siin üldse hakkama?

Ede Schank Tamkivi välitöödel USAs. Foto: Camila Soares

Ajakirjanik Neeme Raud kirjutas Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK pikalt välismaal elanud ja tagasi koju pöörduvatest või tagasipöördumist kaaluvatest eestlastest. Oma kogemusi kirjeldavad siinkohal pikemalt Viivian Jõemets, Ede Schank-Tamkivi, Martin Raud, Margit Säde.

Vaata Neeme Raua teemasse sissejuhatavat videot ja loe ka Intergratsiooni Sihtasutuse ametnike Irene Käosaare ja Kätlin Kõveriku seisukohti.

 

Viivian Jõemets: Eestis peljatakse teistsugust ja erinevat

Viivian Jõemets õppis kuus aastat Sorbonne'is Pariisis, seejärel elas lapsega viis aastat Eestis ja siis oli uuesti Pariisis viis aastat ülikooli õppejõud.

Miks tullakse tagasi? Ühest vastust ei ole – kes tuleb mõttega, et oldud kah juba, aeg koju minna. Kellel lõpeb leping ja seda pikendada ei soovi.

Meil oli laps see, kelle soovil me tagasi tulime.

Viivian Jõemets Foto: Erakogu

Kui ei tulda tagasi, siis sageli on see seotud huvitavate erialaste väljakutsetega, mida väikeses Eestis on raske leida. Ja uus kodumaa saab ju ka armsaks, seal on sõbrad-kolleegid, lahedad naabrid, ülikoolikaaslased jt.

Eestis alles mõlgutatakse selle üle mõtteid, kuidas välisriikides viibivaid kaasmaalasi Eesti riigi hüvanguks rakendada. Praegu tundub see idee olevat loosungite faasis.

Mis takistab tagasi tulemast? Kindlasti kartus alata oma tööeluga uuesti otsast peale n-ö nullist. Eestis ei ole tööle kandideerimisel oluline mitte niivõrd haridus, kogemused ja silmaring, vaid sotsiaalne võrgustik. Kaua kaugel elanud inimestel on tutvuste ring Eestis ahtake või puudub hoopis, seega on siin endale rakendust leida pigem raske.

Kas igatsen tagasi välismaa koju?

Aeg-ajalt on ikka tunne, et tahaks Pariisi tagasi. Pariis on minu ülikoolilinn, seal sündis minu tütar ja käis seal viis aastat koolis. Praegu tundub Pariis veel olevat kodulinn, Tallinnaga alles harjume.

Pariisi jäi maha armsaid inimesi, kellega tahaks tihemini kohtuda. Armsaid paiku, kuhu tahaks ikka ja jälle minna. Aga hea on samas ka tunda, et nüüd oleme suure elumuutuse sees, kõik on uus ja värske. Kui ma tütrelt küsisin, kuidas ta Eestisse tagasitulekut tajub, siis vastas ta «Huvitav on!». Ega igatsemiseks eriti aega jää.

Tagasipöördujal on omaenda kultuuri suhtes tekkinud välise vaatleja pilk, ta näeb inimesi ja olukordi vahedamalt. Alati ei pruugi see tore olla.

Mida soovitada neile, kes plaanivad tagasitulekut?

Iga elumuutus on mingis mõttes keeruline, selleks tuleb valmis olla. Eriti, kui üheaegselt muutuvad töö, kool, sõpruskond, lähisuhted, elukoht ja asukohariik. Ei saa aga eeldada, et Eestisse (tagasi)kolimine on kuidagi lihtsam kui mõnesse teise riiki minek. Aeg on edasi läinud, vahepealsetel aastatel on Eestis nii mõndagi muutunud. See nn tagasipöördumine on siiski pigem uuelt lehelt alustamine, tuleb leida endale koht selles ühiskonnas, harjuda teistsuguse kooli- ja tööeluga, toiduga, mentaliteetidega. Tagasipöördujal on omaenda kultuuri suhtes tekkinud välise vaatleja pilk, ta näeb inimesi ja olukordi vahedamalt. Alati ei pruugi see tore olla.

Kas Eestis osatakse välisriigist tulnu kogemust hinnata?

Eestis peljatakse teistsugust ja erinevat – kirjutas ju Kitzberg sellest võõra kartusest sajandi eest oma kuulsa tragöödia «Libahunt». Umbusk teistsuguste kogemuste ja maailmavaate ees on visa kaduma. Laps saab koolis ikka alles siis viie, kui ta teeb kõike nii, nagu siin on õpetatud – kirjutab täpselt selliseid tähti, nagu siin kästakse ja laulab jo-le-mi. Et ta oskab võib-olla natuke teisiti ja võib-olla isegi paremini, see ei loe.

Aga on ka juba koole, kus välisriigist tulnud lapsi on nii palju, et nendega koos õppimine on muutunud loomulikuks. Tööelus kipub kehtima ütlus «kus on, sinna tuleb juurde». Need ettevõtted ja organisatsioonid, kus on kogetud, et väljastpoolt tulija võib tuua häid ideid ja värskeid vaatenurki, võtavad üha sagedamini välisriigi kogemusega inimesi oma meeskonda. Mis sest, et pole «oma küla mees».

Mida oodata riigilt ja poliitikutelt?

1. Et tööle kandideerimisel toimuksid tegelikud konkursid, kus loeb haridus, kogemus ja oskused. Kui riigisektoris seda järjekindlalt igal tasandil nõuda, siis tuleb ka erasektor kaasa. Ennast välisriigis üles töötanud spetsialist ei soovi sugulastelt-tuttavatelt töökohta lunida, sest tal on võimalus väärikamalt konkureerida mujal.

2. Topeltkodakondsuse lubamine sünnijärgsetele kodanikele.

3. Eesti riik võiks aidata ka neil oma kodanikel tagasi tulla, kel on elus raske olnud, et nad oma lastega siia tagasi tuleks ja tunneks, et kodus on neil tuge ja abi. Vaja oleks pakkuda teenuseid (juriidiline ja tööalane nõustamine, keeleõpe lastele, ümberõpe või koolitus) ja vajadusel ka ümberasumistoetust, eriti lastega peredele.

Kas ma olen kosmopoliit?

Välisriigis elamine ei kustuta ega hägusta meie kultuurilist identiteeti, vaid rikastab seda. Uue keele õppimine ju ka ei võta meilt emakeelt ära. Küll aga võib tunda ja armastada erinevaid kultuure, neist osa saada ja neid oma südames kanda. Võib olla ka maailmavaatelt ja elukogemuselt kosmopoliit ja samas sügavalt armastada Eestimaad, kultuuri, traditsioone ja loodust, selle maa laule ja toite ning olla uhke selle väikese rahvakillu ajaloo ja tänaste saavutuste üle.

Mis peaks muutuma? Eelkõige suhtumine, et võõrsil elamine, töötamine või õppimine on üha enam tavaline elu, hariduse ja karjääri osa ning see ongi tore. Kolgas ei ole mitte geograafiline mõiste, vaid vaimne.

Martin Raud: kas ma saan üldse Eestis hakkama?

Martin Raud elab Hollandis Haagis alates 1989. aasta detsembrist. Ta on viisakonsultant ja vabakutseline ajakirjanik.

«Ei lähe sa kuhugi: sa oled osa meist, me vajame sind, me peame sinust, siin on sul parem!» on mu kolleegid ja sõbrad kategoorilised, kui kogemata, suusoojaks võimalikku Eestisse tagasipöördumise teemat puudutan.

«Sa ei harju siin enam, ära tule parem, liiga kaua oled ära olnud, see pole enam see Eesti, kust sa omal ajal läksid. Satud identiteedikriisi. Kaugelt vaadates või turistina tundub eluolu ilusa Potjomkini külana, igapäevane reaalsus on midagi muud,» hoiatavad kodused, koolikaaslased ja Tallinna tuttavad.

Minu eest on otsus justnagu langetatud.

29 aastat on pikk aeg. Kas Berliini müür on tõega ikka langenud? Ma ei ole Eestisse tagasi kolimiseks vist veel valmis ja ega mind seal vist keegi eriti oota ka. Aega ju on veel. Ja mul on Metsakalmistul plats broneeritud, kui jalad ees tulema peaks hakkama.

Muidugi igatsen oma juurte juurde tagasi. Aga kui juurepealsed on vahepeal suuremaks kasvanud kui juured?

Odüsseus siirdus oma eksirännakutele oletatavasti ainult selleks, et oma armastatud Ithakale peagi tagasi pöörduda. Aga mis on võõrsile siirdumise tegelik eesmärk? Kas retke sihtkoht või tagasipöördumine? Mina arvan, et tähtsam on reis ise kui selline.

Muidugi igatsen oma juurte juurde tagasi. Aga kui juurepealsed on vahepeal suuremaks kasvanud kui juured? Et Eesti patrioot olla, ei pea sinna permanentselt tagasi kolima – Eesti asja saab (isegi suurema eduga) Eestile kasulikult ajada ka mujal elades, keskkonnas, millega oled harjunud, kus on mugavam, liberaalsem elustiil ning elamisväärne, hoolitsetud, hästitasuv mugavustsoon ja kust saab vajaduse korral lennukiga kiiremini Tallinnasse kui autoga Tartust.

«Tagasipöördumine» kõlab üldse kuidagi dramaatiliselt nagu mingi «ultimatiivne, lõplik otsus». Aga ei pruugi ju. Kui on vahendeid, ajendeid, vajadust ja energiat, võib ka ajutiselt tagasi kolida, midagi üles ehitada ja seda hiljem näiteks kaugjuhtimise korras hallata.

Suved Eestis, talved mujal.

Neist, mulle teadaolevatest «vanadest (välismaal) olijatest», kes on tagasi pöördunud, pole minu teada ükski Eestisse pidama jäänud ning on kas tagasi pagenud või mujale, laia ilma uutele jahimaadele siirdunud. Veerev kivi ei sammaldu.

Aga miks ikkagi mängitakse ideega, et võiks ju ka tagasi tulla, aga… miski siiski takistab? Mis? Kartus kriitika ees, et näe seal ei saanud hakkama, tulite tagasi?

Veel kord: takistab ebakindlus ja usaldamatus. Mitte et ei saanud mujal hakkama, aga kas ma saan Eestis hakkama? Milline on tulevikuperspektiiv. Kas ma elan üle Eesti pikad ja pimedad talved ja suvised kihulased (kes on seal ka talvel aktiivsed, ülekantud tähenduses... Mul on nimelt sääseallergia)

Kui tagasiootav on Eesti, eestlased? Kui palju väärtustatakse tegelikult seda, mida mujal on õpitud-kogetud-tehtud – sõnades ju vägagi, aga kas ka tegelikult?

Kahtlen, et väärtustatakse! Eriti mis puudutab (tagasi tulema sunnitud) lapsi. Neid hakatakse koolis kuuldavasti sageli kiusama, sest nad on «teistmoodi».

Mul on Metsakalmistul plats broneeritud, kui jalad ees tulema peaks hakkama.

Mis on kõige suuremad keerukused tagasi tulles? Mis peaks muutuma?

Raske on uuesti ühiskonda sisse sulada. Muutuma peaks aga näiteks palgad (vs hinnatase), pensionid, sotsiaalhooldus ning suhtumine puuetega ja vaimsete häiretega inimestesse, vanuritesse, sõltlastesse – ühesõnaga neisse, kes vajavad abi.

On see tagasitulek või ikkagi täiesti uuelt lehelt alustamine, seega uus algus, mitte tagasitulek, millegi varasemaga jätkamine?

Arvan, et seda vana pole enam olemas. Aeg teeb oma töö. On ainult nostalgia.

Mida ootaksite enam Eesti riigilt, poliitikutelt, kes on sel teemal viimastel aastatel üsna vähe kõnelenud – tagasipöördumiseks on Eesti igal aastal eraldanud toetustesumma 70 000 eurot, mis on suhteliselt  väike, aga riik saab ametlikult nii väita, et ootab inimesi tagasi ja toetab neid.

Silmakirjalik teooria. MISA toetussumma on sümboolne, isegi arengumaadest saabujale. Sellel projektil on veel palju arenguruumi.

Mida soovitaksite teistele, kes plaanivad tagasitulekut?

Alati tasub proovida – viletsaim lask on laskmata lask. Edu ja pealehakkamist! Kiiret kohanemist!

Kas peate end kosmopoliidiks? Eestis oli see veel mõne aastakümne eest peaaegu sõimusõna, kuid nüüd on arvamused, tundub, mõneti leebunud.

Kosmopoliit-metropoliit...Tomatoe-Tomato. Ma olen kogemustest karastunud maailmakodanik ja omajagu kriimustada saanud, kuid ei kahetse midagi. Kõik, mis on pähe tulnud, on ette võetud (mitte alati õnnestunult).

Margit Säde: tagasi konnatiiki? Valitsev mentaliteet tagasipöördujat ei soosi

Margit Säde elas 2010-2017 Šveitsis Zürichis. Ta on vabakutseline kuraator ja Eesti Kunstiakadeemia külalisdotsent.

Ootasin kaua hetke, millal lõpuks kogu perekonnaga Eestisse tulla. Viimased kuus kuud Tallinnas on mind aga Eesti elu suhtes üsnagi skeptiliseks muutunud. Sotsiaalset ebavõrdsust on väga palju ja see jääb pidevalt poes ja tänaval silma.

Väga palju on inimesi, kes elavad alla igasuguse vaesuspiiri, sotsiaalne abi on üsnagi olematu. Inflatsioon on tohutu ja toit on poes isegi kohati kallim kui Šveitsis. Ma saan aru, et Eesti elu on kõvasti võrreldes 1990ndatega arenenud ja esimest korda saavad inimesed endale lubada rohkem kui kunagi varem. Samas on nendel, kellel raske, veel raskem.

Oluline teema on veel Eestis naisena läbilöömine, ühiskonnal on naistele suured ootused iibe tõstmiseks. Pannakse südamele tõsiasja, et me ju keegi ei taha, et eestlased välja sureks. Meil on sisse seatud suurepärane emapalga süsteem, aga sellest, mis pärast saab, ei räägi keegi. Naisi ühiskonnas, nende tööd ja panust üldjuhul ei väärtustata, endiselt eksisteerib suur palgalõhe ja haritud naistele ei jätku tööd.

Ma saan aru, et on suur pidustuste aasta ja tuleb tähelepanu pöörata ka asjadele, mis hästi. Samas pärast tagasipöördumist on mulle päris vastukarva see Eesti eduloo: Euroopa uus Silicon Valley kuvand. Sest olgem ausad, päris paljudel inimestel on Eestis väga raske. Sotsiaalse ebavõrdsuse suunal tundub, et Eesti järgibki pigem ameerikaliku eduloo liini kui vana Euroopa demokraatia ja sotsiaalse võrdsuse tähtsustamist.

Miks ikkagi tullakse tagasi?

Kindlasti eri põhjustel. Kuigi igatsesin oma sõpru, perekonda ja eesti keelt, siis mind ajendas kõige rohkem minu kooliealine laps. Välismaal elades tekkis tahtmine, et laps tajuks ka teist keelekeskkonda ja oskaks ennast eesti keeles väljendada. Tekkis tunne, et kui laps läheb välismaal kooli, siis ma ei lähegi kunagi tagasi ja see tundus olevat piisav motivatsioon.

Eestis ei mõelda suurt sellele, et mujal saame eestlastena riigile isegi kasulikumad olla, kuigi peaks – elame ometigi 21. sajandil.

Seega kindlasti ajendas mind tunne, et saan talle olla koolihariduse omandamisel rohkem abiks ja toeks ning oskan teda Eesti kultuuriruumis rohkem kaitsta ja suunata. Välismaal elades toimub igasugune igapäevane asjaajamine kuidagi läbi paksu klaasi ja mõned nüansid, kirjutamata reeglid ja käitumisnormid võivad päris kauaks võõraks või arusaamatuks jääda. Seega ka tundus kuidagi ebakindel last koolitada ühiskonnas, mida ma ise ka veel olen n-ö tundma õppimas.

Miks ei tulda tagasi, kuigi Eesti kutsub? 

Põhjusi, miks ei tulda, on sama palju kui neid, miks tullakse. Kindlasti paljudele on madalad palgad, kinnised inimesed ja halb kliima olulised argumendid. Ma ei näe mingit põhjust tulla tagasi just ametliku kutse peale. See ametlik kutse on formaalsus, mis minu arvates ei jõua päriselt inimesteni.

Kõige rohkem tundub, et tagasi ei tulda valitseva mentaalsuse tõttu. Sellepärast, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Isegi kui meie kõigi sõbrad ja pered võivad olla hästi toredad ja avatud, siis suurema ringi inimestega (näiteks majanaabritega) suheldes puutub kokku kadeduse, väikluse ja otsese rassisimiga. Päris suur osa inimesi on vaenulikud ja ebaviisakad, lausa misantrooplikud ja vaatamata kaunile loodusele ja kiirele wifile on ebaterved inimsuhted minu arvates kõige mõjuvam põhjus mitte tagasi tulla.

Eestis ei mõelda suurt sellele, et mujal saame eestlastena riigile isegi kasulikumad olla, kuigi peaks – elame ometigi 21. sajandil. Kohati isegi kummaline, et pakutakse ettevõtjatele Eesti e-residentsuse teenust, samal ajal kui reaalset eksisteerivat kodanikku (ükskõik, kus ta siis asub) otseselt ei hinnata.

Jah, tõsi, ID-kaart ja selle lugeja mingil määral eksisteerib nabanöörina, aga samas on need privileegid ka osaliselt (v.a valimistel osalemine) olemas e-residentidel. Kuna Eesti ühiskond on nii väike ja oma saba taga ajav (ja seda sööv?) ja kui sind pole pildil, siis pole sind ka olemas. Seda näitab ka hästi näiteks kunstnik Katja Novitskova edulugu.

Olgugi, et ta oli Euroopas juba tähelepanu ja jutuainet pälvinud kunstnik, siis Eestis teda ei tunnustatud ja tal oli isegi raskusi kultuurkapitali toetuse saamisega. On päris palju uue põlvkonna kunstnikke, kes on õppinud välismaal ja sinna elama jäänud ja paljudel neil läheb päris hästi, aga seni, kui sa pole seda Eestis tõestanud, oled sa ikkagi kohalikus plaanis nähtamatu.

Endiselt on palju hukkamõistvat suhtumist äraminemise suhtes, välismaal elavat inimest ei peeta tihti tähelepanu vääriliseks, inimesi sildistatakse mugavuspagulasteks, stereotüüpse suhtumisega, et «ju nad siis pole õiged eestlased, kui nad soovivad paremaid tingimusi ja lihtsamat elu».

Nagu «õige eestlase» identiteedi moodustabki üks suur kannatus ja 24 h survival. Muidugi on lood teised, kui on tegu maailmas juba ennast läbi ja lõhki tõestanud korüfeedega nagu Arvo Pärt või Paavo Järvi. 

Mis tagasitulekut takistab?

Arvangi, et peamiselt takistab tagasitulemist valitsev mentaliteet. See, et tegu on monokultuurse kinnise ühiskonnaga. Kui juba kord elada vähem komplekisvabamas ja avatumas ühiskonnas, kus on kergem nii majanduslikult kui mentaalselt toime tulla, siis see pidev kriitika ja hinnangute andmine on Eestis äärmiselt väsitav.

Aga samas näitab taoline pidev rahulolematus, pidev tähelepanuvajadus ja soov parem ja edukam olla, kui suures identiteedikriisis ja alaväärsuskompleksis on riik ja selle elanikud. Mind ennast šokeeris tagasi tulles kõige rohkem see, et enamik inimesi minu suhtlusringkonnast (enamik siis prekaarsed kunstnikud ja kultuuritegelased) oli äärmiselt üllatunud, et ma tagasi tulin ja uurisid, kas ma ikka adun, mida ma teen.

Siis tekkis tunne, et tõenäoliselt olen ma välismaal viibides Eestit ikka kõvasti üleromantiseerinud ja oma peas ilusamaks mõelnud. Samas, eks see nostalgia ja koduigatus käib välismaal elamise juurde. Kõik, kes välismaal elanud on, teavad, et ka see pole ilmtingimata üks lust ja lillepidu, võib-olla ka minu põlvkonnas on järjest rohkem inimesi, kes perioodiliselt seda harrastanud on ja sellepärast õnneks enam ei puutu kokku niipalju kriitikaga stiilis «näe, ei saanud hakkama, tuli tagasi».

Võib-olla minu põlvkonnakaaslastel ei olegi enam neid juuri, seda ühte konkreetset kodumaad, oleme mitme koha vahel, ringleme mingis ühekülgses tsoonis. Ülikoolis õppides käid vahetuses, siis lähed välismaale magistrantuuri, seejärel elad paar aastat välismaal, käid eri residentuurides ja mingi hetk, kui laps läheb kooli või lihtsalt niisama pendeldamisest üle viskab, pead kas siis arvesse võttes head lennuühendust, inimsõbralikku linnakeskkonda või mida iganes sa oma elus oluliseks pead, valima koha, kus maksta makse ja elada. 

Mis peaks muutuma? 

Jällegi mentaliteet. Puutusin koos oma välismaalasest abikaasaga, ta on šveitslane, kõigepealt kokku enda uue kodu korteriühistuga ja mõningate majanaabritega. Ausalt öeldes tekkis tunne, et Eestis elab arvukalt inimesi, kelle päevatöö ongi teiste inimeste kallal norimine ja nii-öelda õigluse jalule seadmine.

Mu abikaasa ehmatas, et Eesti korteriühistu käitub nagu mingi kuningriik, kus valitsevad oma reeglid ja kuna eelneva omanikuga olid suhted sassis, siis ka meisse suhtuti äärmiselt umbusklikult ja isegi paranoiliselt (kutsudes kolm korda linnaplaneerimisametit meie tegevust peatama, kuigi tegu oli täiesti legaalse remondiga).

Minu abikaasa jaoks hakkas korteriühistu juhtum tähistama peamiseid Eesti ja võib-olla siis ka teiste postsovetlike ühiskondade elu valupunkte – kadedus, umbusaldus, paranoia ja võõraviha. «Tõe ja õiguse» 21. sajandi adaptsioon võikski olla pealkirjaga «Korteriühistu». Keegi võiks taolise etenduse teha, usun, et ainest on rohkem, kui jaksab koguda. Näidend kibestunud inimestest, kes ei ela ise ega lase teistel ka elada.

Eks me oleme nüüd üritanud seda esmamuljet maha raputada, aga kahjuks pole see väga lihtne olnud. Leian, et kiire interneti tõttu keegi otseselt Eestisse (tagasi) ei koli. Inimestel (Eestis) on minu arvates vaja iseendiga kõvasti tööd teha, endas sallivust, avatust, sõbralikkust kasvatada ja mitte ainult oma sõprade suhtes, vaid ka inimesega tänavalt, trepikojast, lasteaia koridorist.

Siiani tunnen piinlikkust oma välismaalasest abikaasa ees, et meie naabrid ja meie lapse lasteaiakaaslase vanemad ei suuda ütelda tere, rääkimata siis «väiksest vestlusest» (small talk). See peaks kindlasti muutuma, tere ei tohiks maksta, naabruskonna inimeste omavaheline suhtlus on elementaarne ja isegi ehk asi, mida ma välismaal elamise juures kõige rohkem igatsen.

See, kui bussijuht või kioskimüüja viskab nalja, naabrid ja lapse lastaiakaaslaste vanemad teretavad ja isegi räägivad sinuga juttu, et uurida, kuidas läheb ja mitte ainult viisakusest, vaid sellepärast, et nad ongi päriselt uudishimulikud ja abivalmid teiste inimeste suhtes, sest nad teadvustavad, et elatakse koos, jagatakse nii füüsilist kui mentaalset ruumi.

Nagu «õige eestlase» identiteedi moodustabki üks suur kannatus ja 24 h survival.

Tagasitulek või uuelt lehelt alustamine?

Eks see ole ikka pigem uuelt lehelt alustamine, eriti kui tullakse koos välismaalasest partneri ja lapsega. Eelnevad kontaktid ja sõbrad võivad küll endiselt olemas olla, aga reaalsus on see, et kui tagasi kolid, siis võib selguda, et su sõbrad rööprähklevad samal ajal mitmel töökohal, neil pole lapsi ja nende graafikud lihtsalt kuidagi ei kattu sinu omadega. Perele on vaja luua uued rituaalid, rutiin ja harjumused.

On vaja leida tugistruktuur lastega perede näol, et laps saaks suhelda ka lasteaiaväliselt teiste lastega. Tallinna laste graafikud paistavad sama tihedad nagu nende vanematel: kaks korda nädalas huviring, üks kord kahe nädala jooksul eelkool. Kvaliteetaega ja laps-olemise-aega on vähe, ka kuueaastastel, palju on väga eesmärgipärast pingestamist, et lapsed ikka saaks õigesse kooli, õigesse seltskonda, õigesse kohta tööle.

Üldinimlike väärtuste ja teemadega palju ei tegelda, olulised on tulemused ja see, kuidas paistame väljapoole. Selles mõttes pole kunagi Eestis elades varem teadvustanud koolimineku paanikat ja seda, kuidas lastelt nõutakse nii palju ja kuidas tulemuste või vanemate sotsiaalse staatuse põhised vastuvõtud lõhestavad ja klannistavad ühiskonda, mis isegi on juba nii ebavõrdne.

Mida ootaksite Eesti riigilt?

Selleks, et inimesi tagasi kutsuda, ei ole vaja poliitilist programmi, vaid tervemat ja toimivamat ühiskonda, mis tegeleks aktiivselt oma valupunktidega – sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse, sallimatuse ja rassisimiga.

Mind häirib Eestis tugevalt natsionalism ja Eesti venelaste tänaseni kestev diskrimineerimine. Teatud kahepalgelisus, see, et inimeste sõnad ja teod ei käi koos. Mulle pole oluline, et välismaal elavad eestlased ilmtingimata tagasi Eestisse elama pöörduksid, Eesti elu saab arendada ka väljaspool Eestit elades või Eestis perioodiliselt elades.

Eesti konnatiigistumise ja endast nii kõrgel arvamusel olemist tasakaalustaks tulemuslikkuse kõrval humaansed väärtused, kogukondlik kokkuhoidmine, inimsõbralik linnaruum ja aktiivne kodanikuühiskond – mille kogemist ja toimimist saame just õppida välismaal viibides ja elades. Selle rakendamine on muidugi seotud otseselt poliitikaga, aga mitte stiilis «talendid koju», vaid tervem ja toimiv ühiskond ja elukeskkond meile kõigile.

Nii neile, kes juba Eestis elavad ja annavad suure panuse eri struktuuride toimimisele kui ka neile, kes mis iganes põhjusel plaanivad kodumaale naasmist. Üks ju ei välista teist. 

Margit Säde Foto: Laura Kuusk

Mida soovitaksite teistele?

Tugevat närvi ja kannatust. Kui inimesel on pealehakkamist ja motivatsiooni, siis Eesti on nii väike ja kõik tunnevad kõiki ning kui mingit asja ikka tõsiselt ajada, siis üldjuhul seda tunnustatakse ja kindlasti on kergem n-ö pildile pääseda kui paljudes teistes kohtades. Seetõttu kui Eestisse-tulek kummitab, siis kindlasti tasub proovida, ega enne ei saagi teada, kui pole oma nahal järele proovitud.

Oma kogemusest lähtuvalt soovitan Eesti-välismaa peredel tagasitulek hästi läbi mõelda. Eesti pole kindlasti veel nii avatud ja tolerantne, nagu meedias edasi antud Eesti kuvand. Välismaalastel on raske leida rakendust ja ka tunda ennast selle ühiskonna osana. Isegi kui välismaalased õpivad selgeks eesti keele, ent kuna eesti ühiskond üldjuhul ei väärtustata multikultuursust, siis ei nähta ka võimalust võrdseks suhtluseks.

Samas on ka see äärmiselt individuaalne, olen kohanud hollandlasest Uberi juhti, kes ostis endale Paldiskisse odava korteri ja on Eesti eluga Tallinnas Uberit sõites täiesti rahul. Nii nagu alati, kõik on suhteline. 

Kas mõte, et läheks siiski tagasi, on ka peast läbi käinud – miks?

Jah, on küll. Tegutsen kultuurivaldkonnas ja saan vaevalt endale elu Tallinnas lubada. Välismaal elades ei saanud ma võib-olla teha nii oma erialast tööd kui siin ja eristasin erinevaid rahatöid n-ö oma loomingulistest projektidest. Ometigi oli mul kõvasti rohkem aega ja vabadust ka puhkamiseks ja reisimiseks, vähem stressi ja vastutust ja palju kõrgem töötasu.

Mul on Eestis mitu peredega kolleegi, kes omades suuri kogemusi, kõrgharidust ja töötades täiskohal, peavad toimetulemiseks söögi pealt kokku hoidma. Ma leian, et see ei ole normaalne.

Inimesed laveerivad mitme töökoha vahel, noortele ja peredeta inimestele võib see ju mõnda aega sobida, aga näen enda puhul, et selline rabelemine ei ole jätkusuutlik. Teine oluline aspekt on inimsõbralik elukeskkond, sõbralikud naabrid ja võimalus terve aasta läbi rattaga liigelda. Kolmandaks oli lapsel oli toredam elu, polnud seda ühiskondlikku survestamist nii tark ja tubli olla, laps tohtis laps olla, ringi joosta, mürada ja maadelda, enda kiirusel areneda. Samuti oli ta iseseisvam, ta tohtis iseseisvalt kodulähedasse lasteaeda jalutada ja kuna meie ümbruskonnas elas palju lapsi, siis ei olnud tema vaba aja planeerimine selline logistiline peavalu, milleks see praegu Tallinnas kujunenud on.

Samas on need ülesloetud asjad kõik sissekäidud harjumused ja mustrid, mida kindlasti hea tahtmise juures on võimalik muuta. Mida aga ma ei suuda muuta, on Eesti inimeste suhtumine. Kuna elu Eestis on paljudele raske ja muserdav ja kõigil on endaga nii palju tegemist, siis tihti lihtsalt energiat ja aega enam inimestele enda ümber ei jätku, isegi kui tahaks.

Kas peate end kosmopoliidiks?

Olen 33 elatud aastast üheksa elanud välismaal, kolmes eri riigis (Islandil, Taanis ja kõige kauem (üle kuue aasta) Šveitsis). Olen seni sügaval südames pidanud alati Eestit oma koduks, aga peale Šveitsist tagasitulekut tundsin esimest korda, et peale eesti keele ja mõningate väga lähedaste sõprade ja sugulaste pole mul Eestiga enam seda sidet, mis lapsepõlves, kui see oli ainuke paik, mida ma tundsin, see oli tugevalt osa minu identiteedist.

Tänaseks on minust saanud maailmakodanik ja rahvus on mulle konstruktsioon. Pean tunnistama, et välismaal elades tundsin korduvalt, kuidas see narratiiv kahjuks võimendus ja kuidas mind, laulva revolutsiooni last (küll skeptilist, aga ikkagi), niidid kuidagi tagasi koju tõmbavad. Naastes aga on tunne, et ma ju tegelikult ei otsi enda elus seda rahvuslikku konstruktsiooni – eestlast, kes kõigele vaatamata eestlane on ja eestlaseks jääb ja seda kõigile rusikaid rinnale tagudes tõestada tahab, vaid eelkõige humaanset ning toetavat elukeskkonda.

Ede Schank-Tamkivi: pange vaim valmis ja tulge Eestisse!

Ede Schank-Tamkivi elas Ameerika Ühendiikides 2012–2015. Ta on vabakutseline ajakirjanik, MTÜ Eesti 2.0 tegevjuht

Tajusin Eestist eemal olles seda, mida paljud teisedki on täheldanud: eemalt paistab Eesti palju suurem, kui ta kohapeal olles mõnikord tundub, ning eemal olles muutud palju patriootlikumaks kui kodumaal elades. Tegutsesin kaks aastat San Francisco Eesti Seltsis, toimetasin vabatahtlikuna veebiajakirja «Eesti by the Bay», kohtusin paljude sealsete aktiivsete eestlastega ning olin siiralt imestunud, kui pühendunud nad on distantsilt oma riigile ja millise õhinaga nad seal kaugel eestlust alal hoiavad.

Keeleringid, pühapäevakoolid, ühised verivorstitegemised, spordimängud, etendused, kontserdid ja muud suuremad eestlaste kogunemised – kõik need ettevõtmised toimuvad õhinapõhiselt ning paljuski inimeste endi kuludega. See on väärtus, millele «kodueestlased» vaatavad vahel viltu, pidades seda omamoodi silmakirjalikkuseks; kuigi eemalviibinud teavad, et lihtsama vastupanu teed minek oleks sulanduda sealsesse ühiskonda.

Eestist eemal elavad kooliealised lapsed võiks kanda online-registrisse, kus saab andmeid jooksvalt muuta.

Silicon Valleys elades on muidugi tuntav Eesti startup-kogukonna mõju – absoluutselt kõik tehnoloogiavaldkonnas töötavad inimesed, kellega seal kokku puutusin, olid Eestist kuulnud, siin ise käinud või tundsid isiklikult mõnd eestlast, kes on millegagi silma paistnud. Ja see on maailmakaarti vaadates märksa rohkem kui tühipaljas «soe õhk».

Nii saame nihutada riigipiire oluliselt avaramaks, kui see geograafiliselt ealeski on võimalik.

Miks tullakse tagasi?

Inimene ei ole küll puu – tal ei ole juuri all –, aga ta siiski tahab kuhugi kuuluda ja üsna loomulik on tunda ühtekuuluvust selle kogukonnaga, kust ta pärit on. Eesti on väike ja suhteliselt homogeenne riik; teisalt on ta väiksuse kiuste üsna kontrastne paik. See teeb teda eriliseks ja ligitõmbavaks.

Ma ei saaks näiteks kusagil mujal maailmas teha sellist tööd, nagu praegu MTÜd Eesti 2.0 juhtides. See on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on inspireerida koolinoori valima tehnoloogiapõhist tulevikku. Projektide abil toome noorteni eri tehnoloogiaid ja pakume välja võimalusi nende rakendamiseks.

Postimehe naisteportaali presidendi vastuvõtu lemmikkleidid. Ede Schank-Tamkivi ja Sten Tamkivi. Foto: Erlend Štaub

Mis takistab tagasitulekut?

Ilmselt on igal inimesel omad põhjused, paljuski praktilised, eelkõige seotud töö- , kooli- ja lasteaiakohtade saadavusega, elamiskuludega jne.

Aga ühiskonnas levinud väärtushinnangutel on ka kahtlemata suur roll. Olen hämmeldavalt paljude suust kuulnud küsimust: «Mis siis ikkagi juhtus, et te tagasi tulite?»

Selles küsimuses on korraga nii pealiskaudne hinnang kui ka põhjendamatu alaväärsuskompleks, justnagu oleks Eesti mingi koht, kus elamisega tuleb leppida. Tegelikult näitab kokkupuutumine teiste riikide poolt kodanikele pakutavaga – nt USA meditsiinisüsteem ja üldse igasugune bürokraatia – et me Eestis võtame paljusid asju juba liialt iseenesestmõistetavalt, me ei saa ise sageli arugi, kui hästi meil riigis asjad on.

Kui tagasiootav on Eesti, eestlased?

Ilmselt ei saa me riigile omistada emotsioone, kõik algab ikkagi inimestest ja eelkõige meist endist. (Kuigi (president Kennedy) loosungil «Ära mõtle, mida riik saaks teha sinu jaoks, vaid mida sina saad riigi jaoks teha!» on ilmselt iga inimese jaoks individuaalselt venivad piirid).

Ma usun küll, et mujal saadud kogemusi hinnatakse üha enam; sest üha enam on neid, kes ise on eemal viibinud ja pöörduvad koju tagasi, sest saavad aru, et mujal saadud kogemusega saab Eestis reaalselt midagi ära teha, olla protsesside mõjutaja.

Mis on kõige raskem tagasi tulles? Mis peaks muutuma?

Meile oli kõige raskem lastega seonduv, neile koolikohtade leidmine, kuna nad ei astunud esimesse klassi. Kodukoha koolis pakuti neile kohti aasta pärast meie tagasitulekut, kuigi alustasin otsimisega pool aastat enne plaanitud naasmist (Oma juhtumist ja ettepanekutest olen pikemalt kirjutanud siin).

Lühidalt seisneb mu ettepanek selles, et Eestist eemal elavad kooliealised lapsed võiks kanda online-registrisse, kus saab andmeid jooksvalt muuta. Riigil oleks omakorda info eemalviibivate kaasmaalaste kohta ning neile oleks lihtne saata nt korra aastas (uue õppeaasta lähenedes) meeldetuletus, et «kui Sa oled kahevahel, siis Sinu riik ootab Sind ALATI koju!». Ja kui nad siis tulevadki tagasi, ei oleks see riigile ega õppeasutustele üllatus ning neile leitaks vajalikud koolikohad.

Loomulikult igatsen California päikest ja mahedat kliimat, oma sõpru ja alati naeratavaid ja suhtlemisalteid inimesi enda ümber.

On see tagasitulek või ikkagi täiesti uuelt lehelt alustamine?

Debra Bruno kirjutas paar aastat tagasi Wall Street Journalis, et kojupöördujad ootavad, et kodu oleks naasmisel täpselt samasugune kui lahkudes, kuid reaalsus on paraku selline, et muutunud ei ole mitte ainult inimene, kes vahepeal maailmas ringi rändas, vaid ka kodu, mis maha jäi. Seega ei saa kunagi tagasi tulla täpselt samasse kohta, jätkata täpselt samast kohast.

Meie perel oli Eestisse naastes näiteks üks pereliige juures, mis juba iseenesest muudab elukorraldust oluliselt. Vanemad lapsed käivad nüüd koolis. Mis on sarnane varem Eestis elamisele, on see, et laste isa on umbes pool aega töökohustuste tõttu Eestist eemal (Californias elamise üks võlu oli see, et tööreise oli oluliselt vähem, sest kõik on varmad ise sinu juurde kohtumisele tulema). Teistmoodi on aga see, et sellele ei vaadata enam imelikult, sest see on Eestis uus normaalsus: tuhanded pered elavad nii, et üks vanematest käib pendeltöötajana regulaarselt mõnes teises riigis ja lapsi kasvatab üks vanem (enamasti ema) üksi.

Mida ootaksite enam Eesti riigilt?

Arvestades, et viimase inimarengu aruande «Eesti rändeajastul» järgi elab 10-15 protsenti eestlastest praegu Eestist eemal, peaks meie riik oluliselt enam pöörama tähelepanu diasporaas elavatele kaasmaalastele ja nendes peituvat ressurssi paremini ka enda huvides ära kasutama. Esmalt puudub meil tegelikult üldse ülevaade, kes, kus ja milliste plaanidega on, kui tihedad või nõrgad sidemed on neil kodumaaga jne.

Praxis juhtis juba kolm aastat tagasi tähelepanu sellele, et välismaal elavad eestlased on riigile kasutamata tööjõuressurss, aga seni pole sellest teemast kahjuks suuremat arutelu tõusnud.

Mida soovitaksite teistele?

Panna vaim valmis ja tulla!

Kas mõtlete, et läheks tagasi välismaale? Kas peate end kosmopoliidiks?

Loomulikult igatsen California päikest ja mahedat kliimat, oma sõpru ja alati naeratavaid ja suhtlemisalteid inimesi enda ümber. Tunnen puudust toimivast veebikaubandusest. «Kosmopoliit» on koleda kõlaga sõna (minu põlvkonnale ilmselt kõlab kahtlaselt sarnane «komsomoliga»), ma eelistaks tiitlina pigem Rainer Sternfeldi pakutud «globaalset eestlast» – see sõnapaar võtab kenasti kokku kümnete tuhandete eestlaste olemuse tänasel vabade piiride ajastul.