Teretulnud või mitte: Neeme Raud uuris välismaalt naasnud eestlastelt, kuidas kodumaa nad vastu võttis

Minna, et tagasi tulla? Reisijad Tallinna Lennujaamas. Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas võetakse Eestis vastu eestlasi, kes on pikemalt välismaal elanud, kuid kodumaa kutset kuuldes tagasi pöörduvad? Presidendi aastapäevakõne kõlavate mõtete vaimus: kas Eesti on ootav ja naasjat tervitav mesilastaru? Neeme Raud uuris seda tagasipöördunutelt ja tagasitulekumõtet välismaal mõlgutavatelt eestlastelt. Ning kuulis eelarvamustest (ei lähe tagasi, sest siis vaadataks mind kui välismaal läbikukkunut), kartustest (see ei oleks naasmine, vaid uus algus) ning ka elulistest raskustest, millega aastaid mujal elanud kodumaale pöördumisel põrkuvad (näiteks laste Eesti kooli sisseelamisel).

Viie aasta eest olin ma lõpuks siin. Lennukiakna taga oli kevadele tärkav aprillihommik. Et pass oli juba Stockholmis kontrollitud, jäi üle haarata kohver, võtta takso ja sõita vanemate juurde. Ja siis oli korraga tohutult palju aega. Tagasisõidupiletit ju ei olnud, sest ligi 24 aastat Torontos, Washingtonis ja New Yorgis oli läbi. Ma olin tagasi Eestis.

Iga tagasitulek on eriline. Aga kõigile tulijatele on üks see, et hoolimata maailma muutumisest suureks globaalseks külaks, kus punkt A jääb punktist B vaid lennu-laevasõidu kaugusele, astutakse siiski ühest maailmast teise: ühed niidid katkevad, teisi tuleb tugevdama või isegi taaslooma hakata.