«Müüdimurdja» Kätlin Kõverik: tagasipöördujate pärast lärmavad siiski üksikud - nad on paraku emotsionaalsed ja isekad

Kätlin Kõverik Foto: Erakogu

Integratsiooni Sihtasutuse vanemnõustaja Kätlin Kõverik kirjutaks esimeste seas alla avaldusele «Mina ootan oma lähedasi tagasi».

Miks peame üldse tagasipöördujatest rääkima? Läksid, millal tahtsid, tulid, millal tahavad – vaba maa. Miks neile nüüd eritähelepanu?

Ränne on loomulik protsess ning väikesel riigile on eluliselt tähtis, et tema elanikud kogeksid seda, mis laias ilmas toimub. Juba sünnist saadik ihkab inimene näha maailma, mis on teispool koduust või väravat, liiatigi siis suurena riigipiiri taga.

Tagasipöördujat peetakse justkui omaks, kel peaks kõik tuttav ja teada olema, sest tagasi pöördumine eeldab ju millegi juba tuttava juurde pöördumist, kuid tegelikult tuleb hoopis uuesti alustada: uus töö, uus kodu ja elukeskkond, uued naabrid ja kolleegid jne, kuni uute seadusteni.

Tagasipöördujad vajavad tuge nagu iga rändaja. Paljudel neil on üks ühine soov – et ta oleks oodatud ja väärtustatud. Tihti kiputakse arutlema, millal (s.o millise mammona või kompetentsiga) muutub inimene oodatud tagasipöördujaks. Nagu muinasjutus, kus ilma maasikateta pole sa külmal talvel tagasi oodatud. Eemaletõukajad pole abstraktne «ühiskond», vaid liiga tihti meie oma lähedased, kes armastavad sildistada. Ometi on üheskoos ju lihtsam.