Edward Lucas: NATO on Venemaast sõjaliselt kaugelt üle, kuid mitte neis paigus, kus Venemaa rünnak on mõeldav

Ameeriklastest NATO sõdurid Leedus õppustel.

FOTO: MINDAUGAS KULBIS/AP/Scanpix

NATO ees on enne juulikuist Brüsseli tippkohtumist kuus ülesannet. Nad on kõik rasked, kuid õige juhtimise ja kindlameelsusega lahendatavad, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Esimene neist on päästiküksuste edasine tugevdamine Baltimaades ja Poolas. Õhutõrjeta ja merejõudude toetuseta on need väed murettekitavalt hõredad. Enamgi veel, Eesti, Läti ja Leedu tahavad «USA vägesid kohapeale» ja tõstatavad selle teema 3+1 formaadis kohtumisel president Donald Trumpiga. 

Asjassepuutuvad üksikasjad on paraku keerulised. Kas USA lisajõud jääksid alaliselt? Kui nii, siis kust nad kohale saadetakse? Kus hakkavad nad harjutama? Kas nad asendaksid juba kohal olevaid teiste liitlasriikide sõdureid? Selle ettekavatsematu tagajärg võib olla alliansi üldise pühendumuse nõrgendamine eesliiniriikidele.

Teiseks, abivägede aspekt. NATO on Venemaast sõjaliselt kaugelt üle, kuid mitte neis paigus, kus Venemaa rünnak on mõeldav. Soomusüksuste ja muude vägede positsioonidele paigutamine võtaks kuid. Sõjaväelaste, laskemoona ja varustuse liigutamisele üle Euroopa kulub bürokraatia tõttu kuid ja rahuaegsetes oludes peavad nad teedele ja raudteedele ligi pääsemiseks ootama muu liikluse järel.

NATO on Venemaast sõjaliselt kaugelt üle, kuid mitte neis paigus, kus Venemaa rünnak on mõeldav. 

See peab muutuma. Parim lahendus on panna Saksamaa juhtima reeglite muutmist ja taristu uuendamist. Need kulutused tuleks arvestada kaitsekulutuste sisse ajal, kui Saksamaa püüab liikuda NATO eesmärgi poole eraldada kaitsele kaks protsenti SKPst.

Üksmeel puudub

Kolmas puudutab otsustusprotsessi. NATO riikide vahel ei valitse Venemaa küsimuses täielik üksmeel. Kuidas vastaksid nad mitmetitõlgendatavale ohule ajal, kui suured riigid on hõivatud teiste probleemidega (tegelikud või Venemaa tekitatud). Suur mure on see, et NATO langetab vale otsuse või õige, aga liiga aeglaselt. Seetõttu peab allianss lihvima kriisiaegset otsustusprotsessi.

Üks valikuvõimalus on anda sõjalisele juhtkonnale õigus liigutada vägesid poliitikute üksmeelele jõudmist ära ootamata. Teine on moodustada eelnevalt «kiirete koalitsioon» riikidest, kes on valmis ja võimelised saatma vägesid kohale väga kiiresti, ootamata ära hammasrataste pöörlemist Brüsselis.

Neljandaks, heidutus. Venemaa loodud sündinud faktide tagasipööramine on palju ohtlikum kui nende ärahoidmine. Selleks peab Kreml tundma, et iga provokatsioon Lääne vastu kannab endas kõrget riski. Praegu toetub NATO heidutus liiga kitsalt tuumarelvadele, eriti USA tuumaarsenalile. On vaja mõelda teistest heidutuse vormidest, millest minu hinnangul on peamised finants- ja majandussanktsioonid, mida on võimalik kriisi korral tundide jooksul laiendada.

Üks valikuvõimalus on anda sõjalisele juhtkonnale õigus liigutada vägesid poliitikute üksmeelele jõudmist ära ootamata.

Viies puudutab laienemist. Euroopa Liit on avanud ukse Lääne-Balkani riikidele ja NATO peaks tegema sama. Esmajoones peaksid alliansi liidrid tegema suuri jõupingutusi, et kasutada ära praegust võimalust lahendada Makedooniaga seotud tüli. Küsimus, kas sellele nimele on õigus vaid Kreeka põhjaprovintsil või teisel pool piiri asuval endisel Jugoslaavia vabariigil, on kimbutanud piirkonda 20 aastat. Kreeka väikse, nõrga ja haavatava põhjanaabri liitumiskõneluste seisakust vabastamine NATO ja ELiga tuleks kasuks kõigile.

Kuuendaks, NATO-ELi suhted. Euroopa suhtub nüüd kaitseteemadesse palju tõsisemalt. NATO ja eriti USA peaksid selgitama, mida nad ELi süvendatud kaitsekoostöös näha tahaksid ja mida peavad mittevajalikuks või lausa kahjulikuks. NATO ja EL peaksid koordineerima ka oma diplomaatiat. Siin on tähtis prioriteet Türgi: halbadel suhetel Ankara võimudega on kohutav hind. Nad peaksid kooskõlastama toetust Ukrainale ja survet Kiievile, samuti rääkima ühel häälel kleptokraatidest ksenofoobidega Moskvas.  


Edward Lucas on ajakirjanik, rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Tagasi üles