Kremlis ei saa enam keegi eeldada, et üllatusrünnak endistele kolooniatele tooks kaasa kiire ja vastupanuta võidu, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Edward Lucas: kolm olulist küsimust, mis puudutavad Baltimaid (4)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
23. jaanuar 2018, 18:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurriikide rivaalitsemine on tagasi, seisab USA uues rahvusliku julgeoleku strateegias. Ebatäpselt nimetatud ja võidulootuseta «sõda terrorismi vastu» on jäänud ajalukku, kus see saab liituda samuti valedel eeldustel põhinevate sõdadega uimastite ja vaesuse vastu.
Terrorism ei hävita Läänt sellisel kujul, nagu me seda tunneme. Seda saavad teha ainult kaks riiki. Mõlemad on rahvusriigid: Venemaa ja Hiina. USA võistleb nende ja teiste vastastega, kasutades oma tugevust, mida võimendab sõjaväe kaasajastamine, ja liitlassuhteid.
Selline selgus on teretulnud. Kadunud on 1991. aastale järgnenud aega iseloomustanud rumal idee, et tüliküsimused on kantud vaid väärarusaamadest ja neid on võimalik rääkimise ja järeleandmiste abil lahendada. Rahvuslikud huvid loevad ning mõnikord nad põrkuvad. Keegi peab võitma ja selle paneb tavaliselt paika suurem jõud: esmalt majandus ja poliitika ning kui kõik muu ebaõnnestub, siis sõjaline jõud. Riigivalitsemiskunst seisneb probleemide tuvastamises, nende lahendamiseks strateegiate väljatöötamises ja langetatud otsuste edukas elluviimises.
Nüüd peab töö jätkuma. Strateegia toob välja kolm võtmepiirkonda: India ookeani ja Vaikse ookeani ühendpiirkonna, Lähis-Ida ja Euroopa, mis peaks olema lihtsaim. Vastane, Venemaa, on nõrk. Liitlased, NATO kujul, on tugevad. Samuti on meil lahingus karastunud ukrainlased, kes ihkavad aidata.
Enne suvel Brüsselis peetavat alliansi tippkohtumist on päevakorras kolm praktilist küsimust. Esimene puudutab seda, kas USA saaks või peaks paigutama Baltimaadesse sõdureid.
Euroopa julgeolek on kindlasti viimaste aastate parimas olukorras. NATO on taas territoriaalkaitsega kohanemas. Ligi kaks tosinat riiki on paigutanud oma sõdurid haavatavatesse «eesliiniriikidesse» – Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola. Kremlis ei saa enam keegi eeldada, et üllatusrünnak endistele kolooniatele tooks kaasa kiire ja vastupanuta võidu. Ukrainale antakse viimaks mingit tüüpi relvi.
Aga teha on vaja palju rohkem.
Enne suvel Brüsselis peetavat alliansi tippkohtumist on päevakorras kolm praktilist küsimust. Esimene puudutab seda, kas USA saaks või peaks paigutama Baltimaadesse sõdureid. See on Eesti, Läti ja Leedu liidritelt palve number üks. Aga see teema on keerukas.
Lisajõudude kohale toomine Ühendriikidest võtaks kuid
Mida peaksid ameeriklased tegema hakkama, kui nad ükskord kohale jõuavad? Poolas on väljaõppe läbiviimiseks palju ruumi, Baltimaades on see piiratud. Kas nad tuleks kohale saata alaliselt või peaksid nad liikuma rotatsiooni korras piirkonda sisse ja sealt välja? Missugune peaks olema nende õhutõrje?
Juba Baltimaades olevad NATO külalisväed on tegelikult seal pantvangidena. Selline päästiküksustele toetuv lähenemine ei ole naeruväärne, sest töötas külma sõja ajal Lääne-Berliinis hästi. Aga kui eesmärk on Baltimaade tegelik kaitsmine, ei ole vägede arv ainus lahendamist vajav küsimus. Mis juhtub pärast seda, kui päästiküksused sunnitakse tegevusse astuma?
See tõstatab teise küsimuse, mis puudutab lisajõude. Kriisiolukorras ei ole võimalik võluda eikusagilt kohale raskerelvastusega soomusdiviisi, mida läheks vaja tegeliku maismaasõja pidamiseks Venemaaga. Selle kohale toomine Ühendriikidest võtaks kuid. Isegi laskemoona ja muu varustuse liigutamisele üle Euroopa kulub nädalaid. Venemaa teab seda ja see tõstatab kolmanda küsimuse heidutusest. NATO otsustusmehhanism ja ressursid ei ole veel relvastatud rünnakule vastamiseks täielikult tõsiseltvõetavad.
USA uus strateegia võib pakkuda neile küsimustele ühepoolseid vastuseid, kuid nende elluviimiseks on vaja liitlasi olukorras, kus transatlantilised sidemed on muret tekitavalt narmastunud.
President Donald Trump sarjab Euroopat kui konkurenti ja selle riike kui muidusööjaid. Euroopa poliitikud püüavad omalt poolt joonduda avaliku arvamuse järgi mõtlematu antiamerikanismiga ja killustavad ennast jutuga Euroopa kaitsekoostööst (mis toimima hakkamise korral on parimal juhul kulukas ja kauge väljavaade). Brexit on kohutav segaja.
Tee Brüsselini on seetõttu konarlik ja udust häiritud. Loodame, et jõuame sinna tervena.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.