Hanno Pevkur

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Sõnum Reformierakonna juhi Hanno Pevkuri (40) taandumisest kolmapäevases Postimehes tuli oravaparteis šokina isegi tema vastastele. Sest kõik märgid tõotasid neile magusat kättemaksu – Pevkuri pikka grillimist madalal temperatuuril.

Et nii läks, on lõpuks loomulik. Hanno Pevkuril jäi Reformierakonna esimehena puudu suure liidri omadustest. Andrus Ansipil oli ülbus, Taavi Rõivasel ambitsioon ja Kristen Michalil kombineerimisoskus, Kaja Kallasel on sarmikus. Pevkur on lihtsalt öeldes aus külapoiss, kes jäi selles ametis alla pigem iseendale.

Kui Pevkur vähem kui aasta tagasi sellesse ametisse valiti, anti juba võidujärgsel peol Swissôtelis tema lähimatele toetajatele otsesõnu teada, et siserahu ei tule.

«Kui asjad ei lähe erakonnas nii, nagu meie tahame, toome kasvõi Ansipi Euroopast tagasi,» praalis kergelt napsine suhtekorraldaja. Temaga seotud büroo teenis oravapartei suhtekorraldamise pealt prisket rahanutsu. Palju rohkem kui erakonna praegune suhtekorraldaja, kes 6000-eurose kuutasu tõttu eelmisel nädalal ajakirjandusele kondina hammaste vahele visati.

Pevkur sai aasta tagasi küll Reformierakonna juhiks, kuid liisk tema suhtes oli juba siis langenud: kui oluline osa partei ladvikust on sinu vastu ja sa ennast kahtlejate silmis kohe ei kehtesta, siis süüaksegi sind lõpuks ära.

Sellises keerulises vastasseisus poleks ilmselt mitte keegi sellel kohal toime tulnud. Pevkur sai isegi aru, et ta valiti pigem üleminekuetapiks, kuid jõulukuu saabudes terendas talle üha selgemalt võimalus saada erakonnakaaslaste poolt jõuluseana koos saba ja kõrvadega ära söödud.

Kõigepealt tekkis Delfisse libauudis Pevkuri isiklikust mainekampaaniast. Siis Eesti Ekspressi samasse kategooriasse kuuluv nups kõnekoolitusest.

Selliseid uudiseid saanuks avalikkus järgneva poole aasta jooksul Pevkurist teada veel kümneid. Erakonna esimehe valimisteks poole aasta pärast saanuks temast õhukesteks seibideks lõigatud itaaliapärane eelroog carpaccio ning ta kaotanuks erakonna juhi valimisel isegi Igor Gräzinile – no offence, Igor!

Kui see rong juba sellise hooga Pevkuri poole kihutas, oligi ilmselt tark enne allajäämist kõrvale astuda. Viimaseks piisaks oli talle teadmine, et ka üks tema tugevamaid toetajaid erakonna juhina, kõva sisemise põlemisega ärimees Jaanus Rahumägi leidis viimaks samuti, et Pevkuril oleks aeg taanduda Kaja Kallase kasuks.

Vastased ootasid Pevkurilt vihast ja verist võitlust, kus tema olnuks härja ja Kaja Kallas matadoori rollis. Me kõik teame, kuidas sellised vastasseisud areenil lõpevad ja kelle surma publik nõuab.

Jah, maakondades endiselt suurt toetust omaval Pevkuril olnuks praegugi vahetult Kaja Kallase vastu kandideerides reaalne šanss teda üldkogul võita. Ent erakonna tipus ei muudaks see midagi. Kallas on erakonna uus võimalus ja Pevkurile terendab uue liidri kõrval teise, kolmanda või neljanda numbri positsioon. Igal juhul on see parem kui pagendatus Eesti «poliitilisse Siberisse», Ida-Virumaale, kust ta pärit on.

See mees meeldib inimestele, sest ta mõjub siirana. Pevkur jääb erakonna juhiks kuni järgmise üldkoguni, sest erakonna reglement ei luba juhatusel teda ametist tagasi kutsuda, nagu pakkus sel nädalal Pevkuri äsjane liitlane Liina Kersna. Seegi arvamus näitab, kui külm ja küüniline on poliitika.

Pevkur on nüüdsest poliitikas ühe hindamatu kogemuse võrra rikkam – ta on solgitorust ise läbi käinud ja tal on endiselt avalikkuse poolehoid. See on ses valdkonnas tubli kvaliteedimärk.