Tiina Kaukvere: mul ei ole venelastest sõpru

Tiina Kaukvere Foto: Helen Marts

Ausalt, ei ole. On tuttavaid, aga mitte lähedasi. Hoolimata sellest, et ma olen mõne aasta käinud koolis linnas, kus vene keelt emakeelena rääkivate inimeste osakaal on suur. Vahepeal ma isegi unustasin ära, et selles linnas oli veel ka vene kool, mitu klassitäit minuealisi noori. Omavahel me ei suhelnud.

Ja nüüd ma elan Tallinnas, mille elanikkonnast ligi kolmandiku moodustavad venelased. Ikka ei ole neid minu lähikonnas. Ma kuulen neid linnapildis rääkimas, puutun kokku tööalaselt, aga suures plaanis on see kõik. Ma ei tunne neid inimesi.

Kas see on olnud teadlik valik? Ausalt, ei ole. Ma olen kaugel ksenofoobiast. Vastupidi, minu sõpruskond on väga kirju. Tõdemus, et seal pole ühtegi venelast, tuli mulle endale suure üllatusena, kui ükspäev Lasnamäel ajakirjanikutööd tegin. Varem polnud ma osanud sellele tähelepanu pöörata.

Ka minu sõprade lähikonnas pole venelasi. Isegi inimestel, kes on sirgunud Lasnamäel. Jah, on tuttavaid ning sõpru segaperekondadest, aga sõprus venekeelse ja eestikeelse inimese vahel pole vist väga sage?

Meil on majas vene toimetus, aga paljud ei tea, mis korrusel see asub.

Ilmselt on eesti ja vene kogukonnad päris erinevad. Vähemalt nii on mulle juba maast madalast räägitud. Koolis õppisin, et mina, eestlane, olen venelastest väga erinev. Mina olen individualistlik, venelane kollektivistlik. Mina kinnine ja introvertne, venelane emotsionaalne ekstravert. Põhimõtteliselt oleme vastandid ja sellepärast ongi meil üheskoos raske hakkama saada. Seda selgitust kuulen tänaseni – lihtne vabandus nii paljudele probleemidele.

Mul on tunne, et selle äraõpitud vabanduse tõttu olen tegelikult oma elus millestki ilma jäänud. See on olnud mulle takistuseks veendumaks ise, kui erinev Eestis elav vene kogukond minust ikkagi on.

Olen üsna kindel, et sama kehtib ka venelaste kohta, kes arvavad samamoodi oma kogukonnas, et eestlastega neil suurt midagi ühist pole.

Õnneks olen sel aastal ajakirjanikutöös suhelnud paljude Eesti venelastega – väikesest keelebarjäärist hoolimata saan oma eakaaslastega edukalt suheldud ning meie probleemid ja soovid on sarnased.

See, et me oleme erinevad ja tahame erinevaid asju, on mugav paradigma, milles elab praegu kogu Eesti ühiskond. Keegi ei vaevu kahtlemagi, kas sellel midagi reaalsusega pistmist on. Rääkimata omapoolsest ponnistusest, et selles veenduda. Kõik on leppinud, sest nii on kunagi olnud. Minu generatsiooni puhul on nii lihtsalt selgeks õpitud.  

Müüt kandub edasi ja poliitilised jõud, kes võiksid näha suuremat pilti, aitavad sellele hoopis kaasa. Reformierakond hirmutab venelastega eestlasi, Keskerakond eestlastega venelasi. Kummalegi pole kasulik vastandumise kadumine, sest see on muutunud osaks erakondade identiteedist. Neile pole vaja ühtset Eestimaad ega eestimaalasi, sest siis pole sellisel kujul vaja ka Reformierakonda ja Keskerakonda.