Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..

FOTO: .

See, mis Euroopas viimastel nädalatel toimunud, on pannud jahmatama ka paljunäinud analüütikud. Et see liit pole nii ilusalt monoliitne, nagu paberil paistab, oli muidugi teada. Aga et isegi vanad olijad, st tuumik-Euroopa riigid hakkavad käituma nagu inimesed sovetiajal, kui Tallinna kaubahalli uks rüsinas maha lõhuti, kuna müüki oli paisatud hernekonserve  – see oli üllatus.


Nagu teada, hakkasid liikmesriikide keskpangad oma maa kommertspankadele (valitsuste korraldusel muidugi mõista) rahasüste tegema ja deposiite tagama. Algul Iirimaa ja Kreeka, siis suured järele.


Mis sellega kaasneb? Kui x riigis pangad vanguvad ja hoiuseid ei tagata või tagatakse vähe, siis mõistagi võtavad inimesed sealt raha välja ning viivad sinna panka, mis tundub turvalisem. See on kõige karjuvam vaba konkurentsi reeglite rikkumine.


Riik loob oma ettevõttele, s.o pangale soodustingimusi, muutes selle nn rahvuslikuks favoriidiks, mille vastu Brüssel on aiva sõdinud. Samas ütleb terve mõistus, et kui kõikide ELi riikide panganduses oleks ses suhtes ühesugused tingimused ja oleks loodud ühine päästefond, st kõik oleks omavahel ühise vereringe kaudu ühendatud, siis poleks mingit mõtet raha ühest pangast teise tassida ja paanika jääks ära.

Aga kus sa sellega. Ühisfondi mõte laideti eelmisel nädalal maha, igaüks võis ise toimida, tõsi, teistega konsulteerides. Ja igaüks kukkuski oma nahka päästma. (Saksamaa tegi seda ilmselt hirmust, et kui tuleb üleeuroopaline süsteem, siis peab tema kui rikkaim hakkama jälle vaesemaid riike putitama.)


Lõpuks ei jäänud ka neil riikidel, kes algul säärase üksiküritamise vastu olid, muud üle kui samuti rahvuslikud päästeaktsioonid korraldada
Ent tuli see ikka täieliku ootamatusena – see üksmeele puudumine? Mitte päris. See tundub loogiline jätk sellele, kuidas mitmed suurriigid on järjepidevalt rikkunud enda kehtestatud rahanduspoliitika reegleid (eelarvedefitsiit, inflatsioon jne).


Euroopa tahab olla konsensuslik ja demokraatlik. Aga elu näitab, et õigetest ja ilusatest määrustest, resolutsioonidest jms pole tulu, kui nende taga pole reaalset jõudu, mis asjaosalisi kohustaks. Tulgu need resolutsioonid siis ÜRO-lt, WTO-lt , Euroopa Keskpangalt või Brüsselilt kõige laiemas mõttes.


Kui rahvuslikud keskpangad ei taha, siis pole meetmeid, et neid kohustada. See kohustav jõud ei saa mõistagi tulla rahandussüsteemist endast, vaid riiklikult tasemelt. Kui riigid kuuletuksid keskusele, kuuletuksid ka keskpangad.

Rahanduskriis on väga tõsine asi, aga on veel tõsisemaid. Ja praegu toimuval on palju üldisem ja põhimõttelisem mõõde. Sest toimuvat vaadates liigub mõte iseenesest edasi. Kuidas oleks  Euroopa ühtsusega siis, kui saabuks veel suurem katastroof? Kas ka siis haihtuks ühtsus sama kiiresti kui praegu? Iga valitsus tõttaks kaitsma ja päästma iseennast. Näiteks üritaks võimaliku agressoriga separaatkokkuleppeid sõlmida?


Et see finants- ja majanduskriis kujutaks endast lakmust, sel teemal praegu Euroopas eriti ei spekuleerita. Tegu pole küll päriselt köiega poodu majas, aga natuke sinnakanti küll. See, et kunagi võib üldse midagi hullu tulla, näiteks relvakonflikt, on muidugi Euroopa Majas «vuih»-teema, mida heietavad ainult mõned endised idariigid, kes ei tunne kombeid.


Käesoleval kriisil võib õppetunni mõttes olla kogu järgnevale ELi tulevikule kahesugune mõju. Esiteks. Järeldatakse, et tihedam liitumine on möödapääsmatu, ja mitte üksnes finantsiline, vaid just poliitiline, sest esimene teiseta on jõuetu. Teiseks, vastupidi, tihedamast integratsioonist ei taheta enam üldse kuulda, kuna kriisiolukorras oli näha, et ühistegevust niikuinii pole. (Muu hulgas võib see ka tähendada eurost loobumist.) Teine võimalus on paraku tõenäosem.

Mis siis meie tegema peame? Kas panna pillid kotti ja hakata halisema, et mis meist saab? Ei, küll aga tuleb asju kainelt analüüsida ja endale teadvustada. Naiivne on see, kes ülemäära usub mingisse ohvrimeelde. Riigid ja rahvad on nagu üksikisikud. Kui on üks päästevest ja palju pretendente, mõtleb viimases instantsis igaüks enda peale.


Tsiviliseeritud käitumise üks kriteerium ongi see, kui kaua tehakse enne seda ühiselt jõupingusi, et paati vee peal hoida. Sest metslased lähevad kohe kaklema.


Nii tuleks suhtuda ka Euroopa Liitu ja muidugi NATOsse. Neist on igal juhul kasu ja Eesti tegi igal juhul õigesti, et nendega liitus. Aga – nagu juba palju korratud – ei tähenda kumbki mingit unelmate poliisi Eesti tuleviku jaoks. Kord võib rebeneda igasugune kollektiivne kaitse (nii sõjaline kui majanduslik), asendudes meeleheitliku enesekaitsega.


Eesti ja kõikide vastutustundlike subjektide kohus on teha kõik selleks, et periood kriisi algusest kuni rebenemiseni, st aeg, mil veel maksavad ühisaated, kestaks võimalikult kaua. Et metslooma iga inimese ja rahva kollektiivses hinges võimalikult kaua ohjes hoida.


Sest seda looma ei ole võimalik kunagi täielikult likvideerida. Võimatut, hing, ära ihka, ammenda võimalikkuse riik – umbes midagi niisugust ütles Goethe.


Gruusia näite najal saime ühe õppetunni. See kriis praegu annab teise. Illusioonidest loobumiseks on head mõlemad.