Karmo Tüür: miks Lääs ja Venemaa üksteist ei mõista?

Karmo Tüür Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Kogu nn sotsialismileeri vastasseisus Läänele oli tubli annus näitlemist. Neid kes siiralt uskusid kommunismi-ideede realiseerimisse, oli alati vähe ja aja jooksul jäi veelgi vähemaks, kirjutab politoloog Karmo Tüür oma blogis.

Väga suurelt üldistades – mõlemal on oma nägemus n-ö õiglasest maailmakorraldusest, mis omavahel ei haaku. Selles nägemuses on ka teatud mängulisust, poosi kui soovite, kuid sellest pisut hiljem.

Venemaa on otsustanud näidata, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Moskva on ilma jäetud õiguspärasest kohast otsustusprotsessides, mis peaks talle kui Nõukogude Liidu järglasele ja üleüldse suurriigile kuuluma. Et ta on ülekohtuselt kuulutatud kaotajaks nn külmas sõjas... kes andis Läänele sellise õiguse?

Lääs aga leiab, et külma sõja lõppemise järel lakkas vastaspool sisuliselt olemast ning Venemaa on vaid üks osa endisest idablokist. Jah, suur ja ressursirohke, kuid siiski vaid üks osa kokkukukkunud kolossist. Moskva katseid ennast taas suureks rääkida vaadatakse kerge kohmetunud hämminguga. Jõulisi valuvõtted enese taaskehtestamisel võetakse aga vastu mõistetava ärritusega – n-ö läänekeskses paradigmas ei peaks Venemaa niimoodi käituma.

Tubli annus teatraalsust

Miks Venemaa on otsustanud sel moel tegutseda? Alustan sellest, et väidan – kogu nn sotsialismileeri vastasseisus Läänele oli tubli annus näitlemist. Neid, kes siiralt uskusid kommunismiideede realiseerimisse, oli alati vähe ja aja jooksul jäi veelgi vähemaks.

Suurriikliku rivaliteedi looritamine ideoloogilise hämaga võimaldas näiliselt puhta südametunnistusega tegeleda maailma ümberjagamisega, nn sotsialismilaagri ülesehitamisega. Süsteemi sees ehk Nõukogude Liidu südames istuvad seltsimehed põimisid enda ümber näiliselt ideoloogial, sisuliselt lojaliteedil põhinevaid toitumisahelaid. Väljapool olijad – vormilt kõikvõimalikud vasakpoolsed, sisuliselt toonased antiglobalistid – kasutasid pakutavaid hüvesid ära.

Praeguse Venemaa liidrid on üles kasvanud toonasel võltsideologiseeritusel põhineva mängu aegadel ning tunnevad, et on paljustki ilma jäetud. Tajudes oma toitepinnase ahtrust ning nähes omaenda võimetust peatada riigisiseste probleemide kuhjumist, võetakse kasutusele tuntud teatraalne poos – astume koos vaenlasele vastu!

Lugude haakumatus

Toomaks näidet kahe maailmanägemuse haakumatusest, kasutan meie jaoks mõistetavaimat juhtumit ehk Eestit ennast. 

Eesti on otsustanud ennast mõelda vaba maailma osaks. Jättes kogu filosoofilis-historiosoofilise tausta kõrvale – me oleme otsustanud mitte olla Vene impeeriumi osa. See, et taoline võimalus meile asjaolude kokkulangemisel suuresti ise sülle kukkus, pole praegu oluline. Oluline on see, et meie nägemuses on selline impeeriumis-mitte-olemine hea.

Venemaast impeeriumi/suurriigi võtmes mõtlejatele on aga selline lahtihaakimine halb. Tõenäoliselt ei vaevu suurriiklane (ja sellised on praegu Venemaal jälle võimul) isegi mõtestama, mis asi see Eesti on. Nende mätta otsast vaadatuna on suure riigi lagundamine halb ja punkt.

Haakumatud mängureeglid

Lääs koosnebki paljudest Eesti-taolistest otsustest. Venemaa post- või siis neoimperiaalses mõttemaailmas ei saa aga selliseid vabu otsuseid olemas olla. Kui Venemaa midagi kaotab, siis see ei saa olla selle lahkuja vaba otsus, vaid vastaspoole ehk Lääne alatu käik, mis on suunatud Venemaa rolli murendamisele. 

Akadeemilise aususe ja analüütilise täpsuse huvides pean tõdema, et eks ka nn kollektiivse Lääne (mida iganes see antud juhul ka ei tähendaks) käitumises on samaoodi paljuski teatraalsust ja mängu. Kuid ühe määratu suure ja olulise erinevusega. Sellel mängul on selged ja enamasti läbipaistvad reeglid.

Toon vaid ühe näite. Tuttav tippametnik SRÜ valimisvaatlusega tegelevast kontorist tõdes kord eravestluses – kui ta ei kirjutaks valimisvaatluse protokolli valmis vähemalt kaks nädalat enne valimisi, siis «teda lihtsalt ei mõistetaks». Ja nüüd mõelgem esimesena meeldetulevatele valimistele väljaspool Venemaad... tajute erinevust?