Mart Raudsaar

FOTO: Peeter Langovits

Presidendivalimiste käras on jäänud avalikkuses suurema vastukajata pauk, mis muidu oleks kostnud üle terve maa: 102 avaliku elu tegelase pöördumine, mis nõuab Rail Balticu rajamise peatamist kavandatud kujul. Allakirjutanute seas on palju väga tuntud ja mõjukaid inimesi. On palju keskkonnainimesi. Kunstnikke, kirjanikke, luuletajaid ja näitlejaid. Kuid on vähe majandusinimesi ja reaalainete esindajaid, keda võiks kutsuda ambivalentse sõnaga «tehnokraadid».

Tellijale Tellijale

Seega võib eeldada peagi kolme tüüpi vastuväidete kuulmist: esiteks, autorid ei tunne valdkonda; teiseks, kus olid nad varem, ning kolmandaks, kavandatud kujul Rail Balticu peatamine tähendaks Eesti jaoks suurt rahakadu ja kiirrongi-unistuse luhtumist.

Mulle meenub isiklik väike võitlus sügavate maanteekraavide kaevamise vastu Unipihas, mis oleks hävitanud vanade tammede juurestiku. Maanteeameti esindaja käratas mulle: «Kas te olete insener?»

Ei, ma ei ole insener. Vastasin, et saan aru, sügavatel maanteekraavidel on oma funktsioon, kuid nende kaevamisega (mis on kahtlemata kaevajatele tulus) on mindud Eestis liiale ja tee muldkeha tervise nimel on toodud ohvriks liiklusohutus.

«Siis pole vaja kihutada,» kostis maanteeameti inimene.

Ma tahan selle näitega öelda, et meil pole vaja üle tähtsustada tehnorajatisi kui asju iseeneses, vaid tuleb näha ka ümbritsevat. Mõistlike inimeste loodud infrastruktuur võiks olla mõeldud mõistlike inimeste kasutamiseks. Kuid meil on hiiglaslikud viaduktid, kus inimesed enam sõita ei oska. Ja me saame ilmsesti kiirraudtee, mis toob kiiruse nimel ohvriks kõik muud aspektid, kui uskuda pöördumise autoreid.