FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Postimees toob sel nädalalõpul lugejateni katkendeid Mart Laari uuest teosest «Rahvuse sünd».  Raamatu autor keskendub üksikasjalikult 19. sajandil aset leidnud eestlaste rahvuslikule ärkamisele ehk ärkamisajale, püüdes seejuures kummutada müüte, mida sageli omistatakse sellele ajaperioodile. 

Tekkis eestlaste maaomand. 1853. aastal müüs Abja mõisnik talupoegadele päriseks kahe küla talud ning mõne aastaga laienes talude päriseksmüümine üle kogu Eesti. Tegemist oli just müügi, mitte ostmisega, nagu sagedasti arvatud on. Otsustusõigus selle üle, kas üldse, millise hinnaga ja kellele müüa, kuulus täielikult mõisnikule, talunike tahtest ei sõltunud siin suurt midagi. Samas aitas kartuli- ja linakasvatuse levik ning Ameerika Ühendriikide kodusõja tulemusel kõrgel püsivad hinnad talude päriseksostmiseks vajaliku kapitali leidmisele suurel määral kaasa. Ka maal tekkis eestlastest uus kiht.

Juba pärisorjuse kaotamise ajaks oli mõnedest eestlastest saanud kõrgemad mõisaametnikud, mõisavalitsejad ning peagi isegi mõisnikud. Loomulikult polnud neid palju, kuid rahva eneseteadvust tõstis see ometi.

August Kitzberg meenutab esimesi eestlastest mõisnikke nii:

«Üks esimestest eestlastest, kes rüütlimõisa omanikuks tõusid, oli Abja mees Peeter Widriks, see ostis umbes aastal 1865 Penuja mõisa, mis käest kätte oli käinud, päriseks. Widriks oli sel ajal juba vanallane mees, sõi võid ainult meega pooleks segatult, oli rasvane, paksu kõhuga, pöetud habemega; tema tuju oli alati hää, ta armastab väga teisi pilgata ja kus võis, ninakatele ninanipsu ja vingerpussi mängida. Laokile jäänud mõisa hooned ja põllud seadis ta varsti korda, aga muidu ajas ta sellega uhkust, et võimalikult talupoja elu püüdis elada ja riiete poolest täiesti talumeheks jääda; vanade abjakate nahktasi rippus ta alati rihmaga ümber niuete seotult ees. Nahktasi, millest laulusalmike ütles: «Taskun tagla raasukese, tulekivi kildukese...»

Minu isa kandis seda ka, ja tuutsi tupega külje pääl. Nüüd näeb seda riistapuud ainult veel muuseumis. – Widriks ostis omale varsti ka tõlla, see sai omale ei tea misppärast, Skobelevi tõlla nimetuse, kuula kindrali järele, sest tõld oli tore, seest sinise kaleviga vooderdud. Aga Widriks ei tarvitanud tõlda iial ise, kui ta kiriku sõitis, siis ikka ise naisega ühehobuse redelvankris eel, aga mõisa teenrid ja tüdrukud mitmehobuse tõllaga tagajärel.

Vist tahtis ta sellega pärismõisnikke vihastada ehk jälle tahtis ta Abja paruni eeskujul – kellest pärast jutustan –, et tema iseärasus pidi räägitama. Muidu aga katsus ta kõiki rüütlimõisa õigusi, mis kuidagi olemas, kõvasti alal hoida ja onnis valda, kus võis. Nonda ajas ta igal sügisel valla kokku klaperjahile; seaduses oli niisugune vana punkt, et iga aasta hundijahti pidi peetama, ehk küll hunti enam juba ammu keegi meie maal ei olnud näinud.

Ise ta jahile ei läinud, aga pärast jahti oli mõisas alati pulm. Ajajatele anti süüa ja juua ja küttidele – valla peremehed, saksu ja untshantsakaid Widriks ei sallinud – tehti suurepärane pidu. – Ka õigust mõisnikkude maapäevast Riia landsoal osa võtta ei jätnud ta tarvitamata, kahjuks puudus saksa keel. Tal olnud aga Kaubi mõisaomaniku von Bockiga kokku räägitud: kui asjade otsustamisel häält andes vaja olnud püsti tõusta ehk istuma jääda, pidanud ta nõnda tegema, nagu von Bocki ees näeb tegevat. Aga ilma frakkülikonnata ei ole teda landstuppa sisse lastud. Ta muretsenud omale niisuguse ka kohe, aga – sidunud enesele siiski oma nahktasi ette. Seda ei ole keelatud. Mõtelge omale seda pilti!»

Just siit kihist või koolmeistrite perest pärines enamik esimesi eestlastest rahvuslikke tegelasi. Samas paljud eesti soost mõisnike järeltulijad saksastusid siiski ning läksid oma rahvusele kaotsi.

Kiire areng jätkus ka sajandi teise poole alguses. Kui 1860. aastate alguses oli Eestis raharendile viidud vaid 10% taludest, siis kümnendi lõpuks oli tänu teorendi keelamisele 1868. aastast raharendile üleminek suures osas lõppenud. Hoogustus ka talude päriseksostmine või õigemini -müümine. Eriti kiirelt arenes see Liivimaa kubermangu Eesti osas, kus sajandi lõpuks oli müüdud 86,4% talumaast. Eestimaa kubermangus kulges talude müük aeglasemalt, saades hoo sisse alles 1880. aastatel. See omakorda tõi kaasa uue sotsiaalse struktuuri tekke maapiirkondades. Sulastest said peremehed ja vastupidi, selgemalt kujunesid välja nendevahelised piirid. Rahaliste suhete areng põllumajanduses sundis põllumehi kasutusele võtma ka ajakohasemaid maaharimisvõtteid.

See kõik tõi kaasa suure muudatuse maarahva elulaadis. Talupoegade isevarustamine hakkas asenduma tööstusühiskonnale omase masskaupade tarbimisega. Nii-öelda metsarahvast eestlaste tarbekaupadest suurema osa moodustanud puittooted vahetasid välja vabrikukaubad. Nende reklaamimise ning tutvustamisega tegeleti agaralt ka rahvusliku ajakirjanduse veergudel. Pakuti poeriidekaupa, kohalike käsitööliste toodangu asemel hakati järjest rohkem pruukima vabriku oma. Raua- ja riidekauba kõrval ostis talupoeg nüüd muudki: klaasi, saelaudu, tikke, lampe, petrooliumi, suhkrut, raamatuid, plekknõusid. See omakorda tõi kaasa kaubanduse elavnemise ning suurendas väikepoodide hulka, mille pidamine läks taas paljuski eestlaste kätte.


«Rahvuse sünd»

Endine Eesti Vabariigi peaminister ja ajaloolane Mart Laar esitleb oma uut raamatut «Rahvuse sünd» 9. märtsil kell 17 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Autorit usutleb ERMi direktor Tõnis Lukas.

Nii nagu raamatu pealkirigi viitab, saab lugeja olla tunnistajaks ühe rahvuse sünnihetkele. Raamatu autor keskendub üksikasjalikult 19. sajandil aset leidnud eestlaste rahvuslikule ärkamisele ehk ärkamisajale, püüdes seejuures kummutada müüte, mida sageli omistatakse sellele ajaperioodile. Ühelt poolt kinnitatakse, et eestlaste rahvuslik ärkamine oli justkui iseenesest mõistetav, mistõttu pole siin midagi uurida. Teised jällegi väidavad, et eestlaste ärkamisaeg oli midagi täiesti erakordset. Mart Laar ei nõustu kummagi seisukohaga, vaid asub neid ajaloo ähmaseid piire selgemalt mõtestama.

Mart Laar ütleb: „Maailmas 19. ning 20. aastasajal toimunut vaadeldes võime uhked olla, et me kuulume väheste rahvaste hulka, kes suutsid alles jääda ja lisaks end rahvusriigina maksma panna. Enamikul nii hästi ei läinud ning paljud neist on ajaloo näitelavalt juba lahkunud. Meie oleme aga alles ja ei kavatsegi öösse kaduda.

Poleks aga õige väita, et omariiklust kätte võites sai rahvus lõplikult valmis. Vahest ei saagi ta kunagi valmis. Rahvuslik liikumine käib edasi. Iga uus põlvkond või ajastu lisavad rahvusele uus värve. Võimalik, et just seetõttu on peagi 100 aasta vanuseks saav Eesti riik endiselt noor ja särtsakas. Eesti ei tohigi seisma jääda, vaid peab pidevalt muutudes iseendaks jääma ja tulevikku teed otsima.“

Raamatu toimetajad: Tuuli Kaalep, Karin Kastehein, Toivo Sikka.

Küljendus: Tuuli Kaalep

Kaanekujundus: Jane Liiv


Endine Eesti Vabariigi peaminister ja ajaloolane Mart Laar esitleb 9. märtsil kell 17 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatupoes oma uhiuut ajalooraamatut «Rahvuse sünd». Autorit usutleb ERMi direktor Tõnis Lukas.