Kreeka mees

FOTO: SCANPIX

«Kui see on kriis, siis sellist kriisi me tahamegi.» Andrus Ansipi ajalukku raiutud sõnadega saab võtta kokku kõige esmasema mulje, mis jäi eestlasest reporterile möödunud nädalal Kreeka pealinnas Ateenas elades. 

Mulje, mis on kahtlemata enam kui pinnapealne. «Kas sa kujutad ette, mõned inimesed on hakanud prügikastist toitu otsima?» üritas üks kohalik ajakirjanik eestlast enda meelest šokeerida. Ma elan Koplis, muidugi olen.

Teine vestluspartner – heategevustöötaja – jutustas, kuidas supiköögilisi ja abivajajaid lisandub viimasel ajal nagu oavarrest. Ja kujutage ette, tänavapilti on ilmunud kerjused!

Tõepoolest, pealinna promenaadidel võis kohata mõnda magavat eluheidikut, käsi kramplikult pea täiesti tühja topsiku ümber. Ent vähemalt polnud nad pealetükkivad ega kuigi räpased. Isegi kaks aastat tagasi Ateenasse jõudnud ja oma öid põõsaste vahel mööda saatev pagulane Lääne-Aafrikast Malist ei anna – vaatamata tema pidevale kirumisele Kreeka ja selle poliitika aadressil – võrrelda Balti jaama püsiklientuuriga. Rohkem puhtust, rohkem enesest lugupidamist.

Võib-olla peitub põhjus kreeklaste eneseväärikuses või trotsivas iseloomus, aga lausmeeleheidet ei kõlanud mitte kellegi suust. Jah, meie rahvas ja poliitikud on süüdi, aga saame kuidagi hakkama. Vajadusel ka ilma euro ja Euroopata, kui keegi meid aidata ei taha.

Üks, mis lihtsaid kreeklasi ühendab, on uudishimu: kuidas mõtlevad neist võõrad? «Mis sa arvad, kuidas hääletus läheb? Aga kuidas peaks minema?» kasutas pea igaüks juhust eestlase kallal uudishimutsemiseks.

Välismaalane ei oska neile küsimustele vastata.

Põhjamaalastele meeldib tembeldada kreeklasi naiivseteks, vastutustundetuteks ja saamatuteks majandajateks. Mitte kuidagi ei saa süüd nende riigi majanduse eest veeretada kellegi teise kaela – ise nad ju oma väidetavalt lurjustest poliitikud pukki valisid. Korduvalt ja ilma kahtlase väärtustega otsustele vastu vaidlemata.

Tegelikult ajab protestantliku tööeetika vaimust üdini läbi imbunud eestlast kõige enam raevu pigem teadmine, et kõigele vaatamata elavad nemad seal lõunas ikka paremini. Meie võime kas või veri ninast väljas rassida ja uskuda poliitikute ilusaid lubadusi paremast tulevikust, teha tööd ja näha vaeva. Aga rikkust ei paista kusagilt. Hea, kui jagub armastustki.

Samal ajal keeb Ateena tänavate baarides endiselt elu. Üks hääletuse eelsel europooldajate meeleavaldusel osalenud mees kirjeldas paradoksi järgnevalt.

«Kui teie, eestlased, kogu aeg ei toimetaks ja ette ei valmistaks, sureks te talvel lihtsalt maha. Meie võime aga päikese käes lesida ja loota, nagu laheneksid mured iseenesest.»

Kui paljud eestlased tahaksid tegelikult lubada endale sellist luksust?