Peaministri parteis käärib ja Reformierakonna juhitavas koalitsioonis on kaugele nähtavad vastuolud, mis ajavad rahvast ärevusse ja süstivad ebakindlust, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.
Jaak Jõerüüt: mis toimub Reformierakonnas või –erakonnaga?
/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
6. mai 2015, 18:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui erakond võidab valimised ja moodustab valitsuse, siis peaks ju kõik parimas korras olema. Koalitsiooni moodustamine ja valitsuse esimesed nädalad peegeldavad aga midagi muud. Jutt on Reformierakonnast. Mõtteharjutus, mida ma olen vahel endamisi teinud, on selline – kui oleksin X riigi diplomaat Tallinnas, siis mida ma praegu kirjutaksin oma välisministeeriumisse lendavasse raportisse?! Siin see on:
Peaministri erakonnas käärib. Kui ajad oleks rahvusvaheliselt rahulikud, siis oleks see loomulik. Uued ministrid peavad ennast ju tõestama, nad on fookuses. Põlvkondade vahetus teravdab mõtteviiside, hoiakute ja elukogemuse erinevust. Aga ärev rahvusvaheline foon, mis ei näita ka lähematel aastatel mingeid rahunemise märke, nõuaks kodurahu, kindlamat positsiooni ja rahva poolt laiemalt aktsepteeritud majanduspoliitilist käitumist.
Militaardimensioonilise turvalisusega tegeldakse Eestis praegu palju ja tõhusalt. Kuid sotsiaalmajanduslik turvalisus on riikliku turvalisuse sama oluline element ja see ei tohiks jääda üksikute ministeeriumide mängumaaks, see peaks kogupildina olema valitsusjuhi kindlas haardes. Peaminister on end väljapoole näidanud paindliku diplomaadina. Aga tema juhitavas koalitsioonis on ometi kaugele nähtavad vastuolud, sellise mastaabiga, mis ajavad rahvast ärevusse ja süstivad ebakindlust. Toompea vastuoluline õhkkond on ilmselt katalüsaatoriks erakonnasisestele käärimistele, mitte vastupidi.
Kõigil valitsuserakonna poliitikutel peaks olema eeskujulik riikliku vastutustunde närv, mis ütleks neile ühtlasi, et oma asjad tuleb omavahel ära ajada. Kõige erakonnasisese lauale laotamine ei ole mitte paljuräägitud ja kirglikult nõutud avalikkus ja läbipaistvus, vaid pesupesemine. Valitsuserakond peaks rohkem kui teised olema riikliku käitumise etalon. Suurema riikliku pildi tajumisel ja oma tegude mõju hindamisel peaks silm olema teravam ja latt kõrgemal, kui see hetkel on.
Hiljuti ilmus rahvusvahelisse pressi teade, et 93-aastaselt suri Poola endine välisminister Władysław Bartoszewski, kes olevat viimati olnud ka Poola peaministri nõunik. See teade mõjus signaalina, tuletades meelde, et ajast aega on asjad mis tahes tasemel kõige paremini õnnestunud, kui ei katke järjepidevus, kui ei lähe kaotsi hindamatud isiklikud kogemused, mida noored (kuitahes) haritud inimesed ei saa kusagilt osta. Liiga suurel määral vaid broilerikasvandustes kasvanud praegusel nooremal poliitilisel koorekihil oleks nii enda kui riigi tervise huvides arukas omale muretseda nõunikke (exeldatud või mitte, vahet pole), kes neist rohkem tunnevad elu ennast.