Jaak Allik

FOTO: Peeter Langovits

Vene noorte puhul on mõistlikuks eesmärgiks hea eesti kõnekeele omandamine ning arusaamatuks jääb, miks näiteks Eesti ajalugu, kus taotluseks on ju meiega sarnase ajaloomõistmise omandamine, peab vene noortele õpetama neile vähem arusaadavas eesti keeles, kirjutab Jaak Allik (SDE).

Mul on kahju Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList lahkumisest, sest nende alustatud sisuline diskusioon suhtumise üle eestivenelastesse, mis võttis vahepeal parteiülese iseloomu, on nüüdseks sumbunud. Kindlasti pole põhjust lugeda Krossi Venemaa-sõbralikuks poliitikuks. Seda märgilisem on, et just tema tõstatas vajaduse teha selget vahet meie suhtumises tänapäeva Venemaa riiklikku poliitikasse ja Eestis alaliselt elavaisse vene rahvusest kaasmaalastesse, nähes just selles võtit meie sisejulgeoleku püsivamaks tagamiseks.

SDE esimees Sven Mikser sõnastas selle probleemi väga täpselt: «Just praegu on aeg öelda Eestis elavatele inimestele: me oleme koos. Me tahame, et te oleksite meiega ja meie poolt. Ja me tahame olla teie poolt.»

On selge, et sõnadest selleks ei piisa, vaja on reaalseid samme, mis kinnitaksid enamuse head tahet, arukas oli valitsuse otsus toetada ETVs venekeelse telekanali avamist.

Loomulikult ei saa venekeelses auditooriumis esinedes üle ega ümber kodakondsuse(tuse) ja venekeelse hariduse tuleviku küsimusest, mis osa eestlaste jaoks mõjuvad kui punane rätik härjale. Samas on kindlasti kõik nõus sellega, et olukord, kus Vene kodanike arv Eesti alaliste elanike seas aastast aastasse kasvab ning 23 aastat pärast taasiseseisvumist lõpetavad Eestis kooli tuhanded noored, kes eesti keelt kõnekeelena ei valda, on pehmelt öeldes soovimatu. Statistika näitab seejuures, et eestlaste arv meie rahvastikust, mis oli 1989. aastal 61 protsenti, jõudis 2000. aastaks 68 protsendini ja püsib sellel joonel siiani. Küll on aga Eestist väljarändajate hulgas viimastel aastatel eestlasi arvuliselt rohkem kui mitteeestlasi.

Ligi 400 000 teisest rahvusest kaasmaalaste hulgas eristub kolm gruppi. Umbes 190 000 on neist Eesti kodakondsed, keda Kross nimetas eestivenelasteks (eestiukrainlasteks jne) ning küsis, kas me oleme valmis pidama neid osaks eestlastest. Sama palju (üle 100 000 Vene kodaniku ja umbes 90 000 kodakondsuseta isikut) on meie kõrval aga neid, kellesse suhtumisega on veelgi suuremad probleemid . Mis puutub Vene kodanikesse, siis kindlasti on nad huvitatud sellest, et Eestis valitseks rahu, turvalisus ja heaolu, pealegi ei määra kodakondsus üheselt inimese poliitilisi vaateid. Paratamatult on aga just nemad Venemaa nn kaasmaalaste «kaitse» poliitika vahetu objekt.

Seda suurem peaks olema meie huvi, et 90 000 kodakondsuseta isikut kalduks end määratlema Eesti ja mitte Vene kodanikuna (mis on praegu nende jaoks palju lihtsam). Tegelikult ongi kodakondsus(etus) saamas üha rohkem riiklikuks ja vähem konkreetseid inimesi erutavaks küsimuseks, sest halli passiga saab ju vabalt mõlemas suunas reisida. Valitsuse heakskiidetud lõimimiskava näeb ette kodakondsuseta isikute arvu vähenemise viie aastaga 80 000ni, mis tähendaks praeguse seisu püsimist.

Praegu me teame, et 64 protsenti kõnealusest 90 000st sooviks siiski olla Eesti kodanikud. Ligi pooled küsitletuist viitavad keelenõude raskusele. Kindlasti on oluline, et kodanik oskaks riigikeelt. Selle saavutamiseks on võimalikud erinevad teed. Praeguses julgeolekupoliitilises situatsioonis oleks igatahes arukas praeguste Eesti kodanike enamuse poolt aktsepteeritavate lahenduste otsimine, mis toetaksid mittekodanike lõimimismotivatsiooni.

Mis puutub eestikeelsesse aineõppesse vene koolis, siis tuleks selgeks teha, kas selle eesmärk on emakeelse hariduse kaotamine, st assimileerimine, või eesti keele paremale omandamisele kaasa aitamine, st lõimimine. Esimene eesmärk tähendaks osa vene noorte korralikust haridusest ilma jätmist ning see on kasvava rahvustevahelise pinge allikas, teise eesmärgi puhul tuleb tunnistada, et selle saavutamiseks on ka teisi vahendeid (keeleõppe parandamine alates lasteaiast ning reaalse keelekeskkonna võimaldamine).

Minu jaoks on vene noorte puhul mõistlikuks eesmärgiks ikkagi hea eesti kõnekeele omandamine ning arusaamatuks jääb, miks näiteks Eesti ajalugu, kus taotluseks on ju meiega sarnase ajaloomõistmise omandamine, peab vene noortele õpetama neile vähem arusaadavas eesti keeles (mis puhul ka parimate eestlastest ajalooõpetajate hinnangul jääb vähemalt 30 protsenti ainemahust edasi andmata).

Seadus, mis näeb koolides õppekeelena ette eesti keele, võimaldab põhikoolis koolipidajal ja gümnaasiumis vabariigi valitsusel rakendada eesmärgipärast paindlikkust ning lubada ka teisekeelseid ja kakskeelseid koole või klasse. Eelmine valitsus kasutas seda võimalust vaid kolme kooli puhul, andes Tallinna ja Narva linnavalitsusele võimaluse iga kord näpuga Toompea poole näidata, kui puuduliku keeloskusega õpetaja püüab vähese keeleoskusega õpilastele midagi «õpetada».

Tallinna linnavolikogu on pannud nüüd uue valitsuse poliitilisse kahvlisse, taotledes erandit nii kolmele Tallinna eliitkoolile, kus õpilaste eesti keele oskusega probleeme pole ja on arusaamatu, miks ei võiks neis aineid õpetada õpilaste emakeeles, kui ka ühele keskkoolile, kus sellises mahus eestikeelne õpe tähendab paremal juhul lihtsalt seadustatud Potjomkini küla.

Muidugi on valimiste eel huvitav jälgida, kuidas haridusminister ja valitsus sellest kahvlist välja tulevad. Tegelikult vajab aga eri võimutasandite vastutus siin täpsustamist. Haridusministeeriumi ülesandeks peaks jääma nõudlikkuse ilmutamine ja abi osutamine kõigil õppetasemeil korraliku eesti kõnekeele oskuse tagamiseks. Jäägu aga ikkagi koolijuhi asjaks, milliste vahenditega hea keeleoskus saavutatakse, ilma et aineõpetus selle läbi kannataks.

Positiivseid arenguid neis küsimustes pole võimalik saavutada mingite ühe või teise partei katmata valimislubadustega, vaid ainult erakonnaülese mõistliku kokkuleppe teel, mis praeguses olukorras peaks lähtuma eelkõige ühiskonna suurema sidususe tagamisest.