Venemaa president Vladimir Putin on pärast Ukraina mitmeid järeleandmisi silmanähtavalt oma sõiduvees ning loodab vahetada toetuse Islamiriigi hävitamisele USA lubaduse vastu mitte enam sekkuda endise NSV Liidu alal toimuvasse, hoiatab Moskvas tuntud politoloog Stanislav Belkovski.
Miks Kreml loobus seekord vastusanktsioonidest vastuseks viimastele, eelkõige Vene naftafirmade ja riigipankade vastu suunatud USA ja Euroopa Liidu meetmetele, kuigi Vene kõrgetel ametnikel oli mitmeid häid mõtteid?
Esiteks pole Kremlil selget kontseptsiooni ja nad saavad Kremlis aru, et mingit reaalset kahju nad lääne majandusele teha ei saa. Teiseks loeb Putin ennast praegu nagunii võitjaks (konfliktis läänega – J. P.), tema meelest läheb kõik hästi. Putinil on kaks psühholoogilist seisundit.
Üks seisund, kus ta tunneb ennast solvatuna, ta on agressiivne, sest ta tunneb, et asjad ei kulge nii, nagu peaks. Sellises olukorras kaldub ta kättemaksule. Toiduainete impordi keelu otsuse võttis ta vastu just sellises seisundis.
Aga praegu on Putin siis heas ja armulikus tujus?
Praegu on ta seisundis, kus tunneb, et ta võidab. Ta tunneb, et sai sõjalise võidu Ukraina armee üle Ilovaiski all, mille tulemusena oli Porošenko (Ukraina president – J. P.) sunnitud nõustuma Minski protokolliga, mida kõik võtsid järeleandmisena.
Ukraina lükkas assotsieerumisleppe rakendamise ELiga edasi aasta võrra, ja lõpuks – mis minu meelest demonstreerib Putinile kõige paremini tema jõupingutuste edukust ja efektiivsust – Porošenko 18. septembri Washingtoni-visiidi tulemused, kus Obama keeldus Ukraina presidendile kahest olulisest asjast: keeldus letaalse relvastuse tarnimisest ning Ukraina ei saanud USA-lt erilise sõjalise liitlase staatust.
Putnile tundub praegu, et kõik läheb tema plaanide järgi ning ei ole vaja teha liigseid liigutusi. Kui Putin tunneb ennast hästi, kui ta on omadega mäel, siis ta ei tegele väiklaste sigadustega, nagu ta hakkab neid tegema siis, kui ta tunneb, et hakkab kaotama.
Nii et vastusanktsioonidest loobumine pole seletatav sellega, justkui Kreml oleks aru saanud, et toiduainete impordikeeld oli tegelikult viga ja suunatud rohkem oma rahva vastu?
Ei. Paljud arvavad nii, näiteks on sellisel seisukohal minu andmetel peaminister Medvedev. Putin nii ei arva ja otsuseid võtab vastu tema. Ta lähtub ka sellest, et lääne sanktsioonid pole seni tekitanud Venemaale märkimisväärset kahju. Teiseks usub Putin, et ta suudab läänelt saavutada vähemalt osalist sanktsioonide tühistamist tänu oma jõupingutuste efektiivsusele Ukrainas ning ka teistes kohtades.
Mis kohtades?
Putini peamine kontseptsioon praegu on osalemine Islamiriigi (IS) mahasurumises vahetuskaubana endise NSV Liidu ala vastu. Putin on nõus lülituma ISi-vastasesse võitlusse koos USAga vastutasuks sellele, et USA lõpetab Venemaa «terroriseerimise» endisel NSV Liidu alal. Seetõttu ei loe ta lääne sanktsioone tõsiseks teemaks.
Putin võib ju praegu olla optimistlik, aga kui ta näiteks G20 tippkohtumisel ei saa enda meelest väärika kohtlemise osaliseks ja solvub taas, mis siis juhtub?
Kui ta tunneb seal demonstratiivselt alandavat suhtumist enda suhtes, siis pole, jah, välistatud, et ta hakkab jälle käituma maksimaalselt agressiivselt. Või kui Putinit keeldutakse viimasel hetkel sinna kutsumast, siis tuleb kindlasti uus pingete eskaleerimine. Kuid veel kord, praegu on ta täis optimismi. Ja peab tunnistama, et selleks optimismiks on Putinil alust, sest lääs ja Ukraina on teinud talle viimasel ajal rida järeleandmisi.
Mis tulemuse lääne sanktsioonid Venemaa vastu on ikkagi andnud või on need seni olnud suhteliselt mõttetud?
Kõige tähtsam tulemus on see, et sanktsioonid näitasid Venemaa eliidile, et Putini poliitika ei ole enam produktiivne ja et Putin pole enam eliidile nende majanduslike huvide garant. Venemaa majandus on tegelikult ju väga sõltuv lääne kapitalist ja lääne tehnoloogiast. Erinevalt Putinist leiab Medvedev, et pikemaajalised sanktsioonid on Vene majandusele väga kahjulikud. Putin aga elab praegu üle teist noorust ja talle tundub, et ta on läänel kõrist haaranud.
Tekib mulje, et Putin elab kuskil teises reaalsuses.
Saage aru, Putinil tuli palju aastaid kõik välja, kõik õnnestus. Viimane näide oli Sotši olümpia, mille eel peaaegu kõik eksperdid ennustasid Venemaale suuri tehnilisi probleeme ja et Venemaa saab umbes seitsmenda koha medalite üldarvestuses. Tegelikult sai Venemaa aga üldesikoha, mida keegi ei ennustanud – ja elekter ei lülitunud kusagil välja.
Mihhail Kasjanov (Venemaa peaminister 2000ndate algul, praegu Putini terav kriitik – J. P.) kirjutab oma mälestusteraamatus, et kui ta pani peaministriameti 2004. aastal maha, siis Putin ähvardas, et ma surun teid nurka. Täna on see ähvardus suunatud läänele. Jah, tulevad ebamugavused riigile, aga lõppkokkuvõttes, ta arvab nii, võidan ma nagunii. Selline on praegu Putini lähenemine maailma asjadele, mida paljud Venemaa eliidist ei jaga.
Kui suur osa Venemaa eliidist ei jaga Putini sellist seisukohta?
Enamik.
Kust tuleb Putini selline enesekindlus, et lääs on varsti põlvili? Võib-olla tema abid-nõunikud valetavad talle, teevad asju ilusamaks, kui need on?
Ei, sest Putin usub ainult iseendasse, ning ta usub, et ta toetub kõigis oma tegemistes rahva kolossaalsele toetusele (85 protsenti – J. P.), ja sellest on talle küll. Kuid mulle tundub, et vaatamata oma enesekindlusele ta siiski arvestab eliidi vastuseisuga ning isegi paleepöörde võimalusega.
Viimase kahe aasta jooksul on ta näiteks oluliselt suurendanud oma ihukaitset ning vahetas välja oma ihukaitseteenistuse juhtkonna. Ta koristas sealt ära kõik, kes olid kuidagi seotud äriringkondadega, ning pani asemele nooremad mehed, kes on kõik ainult talle isiklikult ustavad.
Miks pole lääs oma sanktsioonidega läinud Venemaa naftatulude kallale?
Aeg pole veel käes. Lääs pelgab siiski Venemaad. Venemaa pole mingi Iraan, Venemaa on tuumarelvaga riik, muidugi mitte nii võimas, nagu seda näitab Venemaa ametlik propaganda, aga siiski. Putin ikkagi väga efektiivselt šantažeerib praegu läänt Suure Sõja võimalusega. Putini sõnum on selge: teie, lääs, ei ole valmis mingil juhul sõdima, kuna inimelud on teile selleks liiga väärtuslikud, aga mina olen valmis sõdima! Sest minu rahvas on valmis minu eest surema, erinevalt teist.
Siit ka kõik need Putini kelkimised, et kui tahan, siis võtan paari päevaga Kiievi, Bukaresti ja Riia?
Jah, muidugi, ja nagu näha, see šantaaž toimib.
Mis te arvate, kas ta teadlikult blufib või ta päriselt ka mõtleb nii?
Seda ma ei tea. Vähemalt see vastab tema tänase päeva meeleoludele.
Kas lääne ja Venemaa vaheliste pingete terav faas on tänu Minski viimasele kokkuleppele praeguseks möödas?
Ei, ma arvan, et kõige pingelisem on veel ees. Putin ju ei saavutanud veel oma eesmärki Ukrainas, vaid ainult osaliselt. Üks oluline detail. Porošenko ütles Washingtoni-visiidi järel, et ta saavutas Obama osalemise kriisi lahendamisel. See aga oli ju Putini üks peamisi nõudmisi, et USA tuleb kaasata – ja sellele on pööratud väga vähe tähelepanu. Putin tahab pidada Obamaga otseläbirääkimisi endise NSV Liidu territooriumi üle.
Alates veebruarist on see olnud tema jõupingutuste üks peamisi eesmärke. Just USA keeldumine sellistest läbirääkimistest sunnib Putinit pidevalt eskaleerima konflikti. Aga Putini eesmärgid konkreetselt Ukrainas olid ja on, et saada garantii Ukraina mitteastumisest NATOsse – mida tema meelest saab edukalt teha ainult mitteformaalselt, kontrollides osa Ukraina territooriumist, sest Minskis allakirjutatud paberitesse ta ei usu, sest kardab, et need võidakse tühistada suvalisel hetkel – lääs tunnustaks faktiliselt – de iure tunnustamist lähitulevikus ei unista isegi tema – Krimmi Venemaa osana, et seal poleks mingeid kaubanduspiiranguid ning oleks tagatud tõrgeteta maismaaühendus, ja kolmandaks sama asi Dnepri-äärse vabariigiga.
Lääne seisukoht on, et nad on juba teinud maksimaalse hulga järeleandmisi Venemaale. Porošenkole Washingtonis osaks saanud keeldumine anda relvi mõjus Kiievile näiteks väga demoraliseerivalt, see oli Kiievile selge kaotus.
Millised valikud on Putinil lähiajal sisepoliitikas?
Ta hävitas Venemaal sisepoliitika Krimmi hõivamisega. Kogu legaalne opositsioon on maksimaalselt konsolideeritud tema selja taha. Venemaal saab ametlikult opositsioonis olla vaid see, kes jagab Putini välispoliitikat.
Venemaal on peale Putini poliitilises mõttes ainult kaks huvitavat tegelast: koduarestis viibiv Aleksei Navalnõi ja Euroopas viibiv Mihhail Hodorkovski, kuid neil pole mingit võimalust reaalselt sisepoliitikat mõjutada. Seetõttu Putin ei huvitu praegu üldse sisepoliitikast.
Mida arvate Hodorkovski viimastest avaldustest?
Hodorkovskil on väga suured ambitsioonid, tal on kahtlemata soov kätte maksta Venemaa kõrgemale poliitilisele eliidile selle kümne aasta eest, mis ta kaotas. Seejuures mõtleb ta väga realistlikult.
Ta ei mõtle osalemisest presidendivalimistel, vaid peab silmas, et kui praegune režiim kukub mingil põhjusel kokku, siis objektiivsetel põhjustel on ta üks peamisi kandidaate riigi juhtimiseks. See on tõepoolest nii. Venemaal on praegu ainult kaks persooni, kes reaalselt on võimelised ühendama Putini-vastast opositsiooni: Hodorkovski ja Navalnõi. Kuna aga Hodorkovski on vanem, kogenum, rikkam ja paremate sidemetega läänes, siis loomulikult on tal eelis, ja sellele ta viitaski.
Mais kirjutasite The New Timesis, et viimase kolme kuu jooksul on Venemaa väga oluliselt muutunud, aga pole kindel, et need muutused olid Putinile pikemas perspektiivis kasuks.
Jah, sest ta läks konflikti enamikuga eliidist.
Kas järgmised kolm kuud kuni tänaseni on midagi teie seisukohtades muutnud?
Ei, olukord on sama.
Kui kaua Venemaa eliit talub veel siis Putinit või vastupidi, kui kaua talub Putin sellist Venemaa eliiti?
Eliiti põhimõtteliselt siiski rahuldab praegu selline olukord, sest vaatamata nende majandushuvide ründamisele on nad ametlikult siiski lojaalsed. Suurt puhatust ei tule. Aga ma kordan, et Putin arvestab ühe ohuna oma võimule paleepöörde võimalust.
Mis impulssi paleepöördeks vaja oleks?
Putini enda käitumine, mis tekitab rahulolematust eliidis.
Mis oleks ikkagi see punane liin eliidi jaoks?
Minu meelest on see juba ületatud.
Aga ei juhtunud ju midagi!
Ei juhtunud, sest tehnoloogiliselt on seda raske korraldada. Kõik eliidi esindajad on pideva eriteenistuste jälgimise all. Kõiki telefonikõnesid kuulatakse pealt, kogu elektroonilist posti loetakse samuti, ihukaitset tugevdatakse. Putin mõtleb sellele (paleepöörde võimalusele – J. P.) ja teeb kõik, et seda minimeerida.
Väga palju Vene eliidi lastest elab, õpib ja juba ka töötab läänes. Kas eliidi seas pole märke põlvkondade konfliktist, sest lapsed on saanud hoopis teistsuguse kasvatuse ja nad elavad ikkagi lääne elufilosoofia tugeva mõju all?
Lapsed muidugi, siin pole midagi rääkidagi. Näiteks kui keegi eliidist satub sanktsioonide alla, siis ta on ära lõigatud oma lastest, ta ei saa nende juurde sõita. Kõik räägivad Vene eliidi kinnisvarast ja lastest läänes, aga väga oluline on nende jaoks ka lääne meditsiin. Suurem osa Vene eliidist ravib end läänes, see on neile elu ja surma küsimus. Näiteks kasvõi Gennadi Timtšenkole. (Kolmapäeval ilmus uudis, et valitsus laseb Moskva külje alla ehitada spetsiaalse kliinikumide kompleksi neile, kes ei saa piirangute tõttu sõita välismaale ravile – J. P.)
Nii et kui lääs teeks sellise sanktsiooni, et me nüüd enam ei luba ravile võtta inimesi Venemaalt, siis see tekitaks eliidis ikka korraliku pahameele.
Jah, kui kehtestatakse üle piiri liikumise piirangud, siis see muutubki reaalsuseks. Absoluutselt. Paljud ei saa juba praegu välja sõita. Ma tean, et arutluse all (Kremlis – J. P.) on väljasõiduviisade kehtestamine teatud kategooria Vene kodanike jaoks. Ametlik põhjendus on, et hoida neid USA terrori eest välismaal.
Praegu on olulised väljasõidupiirangud Venemaal kõigil jõuametkondade töötajatel?
Jah, paljud on oma välispassid ära andnud ja need on nende ülemuste seifides.
Kes veel võivad sattuda n-ö välismaalesõidu keelu alla?
See võidakse kehtestada kõigile riigiametnikele.
Tõsiselt räägite?
Jah, kusjuures seda arutatakse juba seadusandlikul tasemel.
Kui veel rääkida Vene eliidi läänes elavatest lastest, siis kas Putinil ei või olla sisemist tõrget selles suhtes, et näe, ma sõdin läänega, aga mu tütar elab Hollandis.
Mõningatel andmetel on tema tütar koos mehega Hollandist ära sõitnud. Nad sõitsid ära kohe pärast Boeingu alla kukkumist.
Sõitsid Venemaale?
Ma ei tea, kuhu. Jumal seda teab, miks mitte ka Venemaale.