FOTO: Urmas Nemvalts

Läinud aasta aprillis hakkas kehtima uus avaliku teenistuse seadus, mis pidi endise justiitsministri Kristen Michali nägemuses tooma kaasa selle, et ministeeriumides muutub palgamaksmine avalikumaks, selgemaks ja arusaadavamaks. Lõputud lisatasud diplomite, keeleoskuse, staaži jms eest kaotatakse ja selle asemel hakatakse töötajatele maksma suuremat põhipalka.

Eile avaldatud ministeeriumide palgaandmetest selgub aga, et loodetud läbipaistvust seadusemuudatus kaasa ei toonud. Lisaks suurematele põhipalkadele makstakse töötajatele üsna kopsakat muutuvpalka, mis on küll seaduses ette nähtud, kuid mis vähemalt mõnel juhul näib ületavat seaduses lubatud määra. Aga mis peamine, muutuvpalga sisu ja selle maksmise põhjused on endiselt maksumaksja jaoks arusaamatud.

Muutuvpalk, nagu seda seaduses nimetatakse, peaks andma ministeeriumile õiguse maksta töötajale lisatasu tulemuslikkuse eest, täiendavate ülesannete täitmisel või lihtsalt preemiaks. Kindlasti ei ole küsimus selles, nagu ei vääriks head töötajad lisatasu või preemiat. Tulemuslikku tööd tulebki tunnustada. Küll on aga küsitav, kas on õiglane panna head töötajad olukorda, kus nad peavad end oma palga läbipaistmatuse tõttu ebamugavalt tundma. Just nagu on küsitav see, kui muutuvpalka makstakse enamikule ministeeriumi ametnikest, või see, kui seda tehakse suuremas summas, kui seadus ette näeb.

Tänases lehes toob rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna juhataja Cerlin Pesti välja olukorra keerulisuse: reeglid on küll olemas, kuid kui ministeeriumid neid rikuvad, ei saa neid selle eest kuidagi karistada.

Kuid on veidi kaheldav, et ka avalik häbipost olukorda paremaks muuta suudaks, seda enam, et kriitika alla satuksid ka need head töötajad, kellele on palgalisa makstud õiglaselt ja teenitult. Pigem tuleks vähemalt esialgu loota, et ministeeriumid olukorra muutmise vajadusest aru saavad. Esimene samm selle olukorra lahendamiseks peaks olema toosama läbipaistvus, mida Michal justiitsministrina soovis. Muutuvpalga sisu ja selle maksmise põhjused peaksid olema selged. See ei ole sugugi ülemäära suur tahtmine. Erasektoris on tavaliselt väga täpselt teada, millise lisaülesande täitmise eest töötaja palgalisa saab või millise õnnestunud projekti eest talle preemiat makstakse. Seda enam peaks see põhimõte kehtima avaliku sektori puhul, kus palgaraha tuleb maksumaksja taskust.

Kuid seni on ajakirjanike asi toimuval silm peal hoida. Nagu riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees Sven Sester tänases loos ütleb: mida rohkem praeguse olukorra kohta küsimusi esitatakse, seda selgemaks muutub otsustajatele, et nad on avalikkuse kontrolli all. Sest kui erasektoris on see ettevõtja enda otsus, mida ta oma rahaga teeb, siis avalikus sektoris on see maksumaksja raha. Kuldsed sõnad, kas pole.