Ukrainas jätkuvad pinged Venemaa agressiooni tõttu minu kodumaa territooriumil. Venemaa ütleb, et pole Ukraina idaosa sündmustega seotud. Samal ajal on hulk tõendeid, et Venemaa eriüksused ja salateenistused sekkuvad selles Ukraina piirkonnas jätkuvatesse separatistlikesse sündmustesse.
Pärast Krimmi anschluss’i alustas Kreml oma Ukraina-vastase sõja teist etappi. Nad alustasid riigi idaosas varjatud operatsioone. Nad kasutavad sama tegevusmustrit nagu Krimmis. Kõigepealt elukutseliste sõjaväelaste ja palgasõdurite saatmine Ukraina territooriumile. Teiseks kohalike äärmuslaste ja kriminaalide kinnimaksmine, et nad etendaksid Vene-meelseid jõude. Kolmandaks püüe näidata, nagu tekiksid segadused altpoolt. Kuid asi ei näe üldse sedamoodi välja. Erinevalt detsembri-veebruarikuisest Euromaidanist Kiievis pole tegu kohaliku ülestõusuga, vaid täiemahulise Ukraina-vastase agressiooniga väljastpoolt.
Selle kohta, et kohale on saadetud erioperatsioonide rühmad, on olemas paikapidavad tõendid. Tegu ei ole ukrainlastega. Need on professionaalsed Vene palgasõdurid, kes arendavad Ukraina pinnal sõjategevust. Mõned nende nägudest on tuntud ära juba Krimmist. Mõned näod on tuttavad 2008. aastat Gruusiast. Vene kodakondsusega sabotööre on kinni peetud üle kogu riigi. Need ja teised asjaolud, sh kinnipüütud raadiokõnelused kinnitavad: tegemist on välismaalaste, sissetungijatega.
Ukraina avaldab vastupanu. Me ei saa lubada, et Venemaa poolt varustatud, Venemaa poolt kinnimakstud ja Venemaalt saadetud erioperatsioonide üksused levitaksid Ukraina rahva seas hirmu. Ida-Ukraina elanikud on ära hirmutatud rohelises mundris võõrastest, kes hävitavad nende igapäevaelu. Nende peatamine ja oma rahva kaitsmine on Ukraina valitsuse otsene ülesanne. Ja selles on tal õigus oodata ülemaailmset toetust.
Venemaa arvab, et on leidnud lollikindla sõjapidamise viisi – mitte kutsuda asju nende õigete nimedega ja tõde kindlalt eitada. Kuid vale on vale ja agressioon on agressioon – ükskõik, kuidas Venemaa seda ka ei nimetaks ja kui palju tolmu Vene propagandamasin üles ei keerutaks. Maailmal tuleb seda näha. Tõendeid sellest leidub kõikjal.
13. aprillil kutsus Venemaa kokku ÜRO Julgeolekunõukogu istungi, et «väljendada rahutust» olukorra üle, mille nad olid tegelikult ise loonud. Tähelepanuväärselt ei kutsunud nad mingeid julgeolekunõukogu istungeid kokku siis, kui Tšetšeenias tapeti tuhandeid inimesi. Ent seekord väidavad nad, et on «mures». Kui nad seda tõepoolest on, saaks probleemi lahendada kolme lihtsa sammuga. 1. Lõpetada kõik see, millega Venemaa on tegelenud Ukrainas kaks viimast kuud. 2. Alustada otsekohe kokkuleppeni jõudmise protsess. 3. Naasta rahvusvahelise õigusega kindlaksmääratud piiride juurde.
Sellele lisaks tuleb märkida, et 17. aprillil Genfis välisministrite tasemel toimunud Ukraina, Euroopa Liidu, USA ja Venemaa neljapoolsetel läbirääkimistel Ukraina olukorra kohta lepiti kokku esialgsetes konkreetsetes sammudes, et vähendada pingeid ja taastada kõigi kodanike julgeolek. Täpsemalt lepiti kokku selles, et kõik ebaseaduslikult hõivatud avalikud kohad Ukraina linnades ja asulates tuleb vabastada.
Kahjuks ei täida Vene Föderatsioon, erinevalt Ukrainast, oma Genfis antud lubadusi ning annab kõikvõimalikku toetust Ida-Ukraina separatistidele ning jätkab meie riigi territooriumil oma eriüksuste hoidmist.
Just nüüd on eriti oluline, et Euroopa Liit ja USA rakendaksid tõhusamaid meetmeid Vene Föderatsiooni vastu, eesmärgiga peatada Ukraina olukorra edasine destabiliseerimine. Meie eesmärk on vabastada minu kodumaa pind Venemaa okupatsioonist ja tagada suveräänsus kogu Ukraina territooriumil, sealhulgas Krimmis. Me arvestame jätkuvalt toetusega Ukraina territoriaalse terviklikkuse garanteerinud riikide – USA ja Ühendkuningriigi poolt, samuti Euroopa Liidu toetusega.