Jüri Vendik

FOTO: Erakogu

Kui me elaksime selles Euroopas, millest oleme nii palju kuulnud... Kui elaksime selles nooruslikus, elujõulises Euroopas, mis on samas elutark ja oma kunagistest vigadest õppust võtnud.

Selles Euroopas võib-olla kehtiksid juba teist nädalat sanktsioonid – viisakeeld, vara ja kontode arest – eranditult kõikide Venemaa presidendi administratsiooni ja valitsuse ametnike suhtes, kõikide Kremli loodud ja juhitud «erakondade», kõikide välispoliitikaga tegelevate asutuste ja liba-MTÜde juhtide, samuti kõikide riigi telekanalite bosside suhtes.

Selle Euroopa poliitikud mitte ei nämmutaks midagi «vajadusest säilitada võimalust dialoogiks», vaid alustaksid seda dialoogi ülimalt konstruktiivse ettepanekuga: teie sõdurid koju – teie viisa ja raha teie taskusse. Ei ole nõus – edaspidi vaatame, mida teie riigifirmade rahaga-varaga peale hakata. Aga igal juhul, ei iial enam mingeid anšlusse.

Kui elaksime selles väärtuspõhises Euroopas, mis on valmis nagu Dumas’ musketär ennastsalgavalt oma tõekspidamisi ja sõpru kaitsma, samas aga oskab ka strateegiliselt mõelda...

Selles Euroopas voolaks ehk juba teist nädalat Ukrainasse relvastus ja muu sõjaline abi, sest see unelmate Euroopa arvaks, et Ukraina kaitse on küll ukrainlaste endi asi, kuid ELi ja NATO julgeolek saab nüüd ka alguse kusagilt sealt Simferopoli ja Luganski kandist.

Ukraina idapiiril ja lõunarannikul rajaksid aga välilaagreid mõned hästi varustatud ja väljaõpetatud Poola, Saksamaa, Suurbritannia ja teiste riikide üksused. Nad saabuksid sinna muidugi mõista terrorivastastele ühisõppustele, mitte selleks, et Venemaad ära peletada, jumal hoidku, keegi ei taha ja suurt sõda, eks ole?

See viimane seik on vist liigne fantastika isegi muinasjutu jaoks.

Mis oleks aga meie lihtsameelses, isegi kohtlasevõitu muinasjutus täiesti kohane – juba oleksid olemas rahvusvahelise isikkoosseisuga NATO baasid ühtse Euroopa kirdepiiril. Või vähemalt käiksid konkreetsed ettevalmistused nende rajamiseks. Sest see pole enam nali, eks ju: naaber on kõik reeglid ja lepingud kõrvale heitnud ja võib mõningate tunnuste järgi isegi veidike, eh, mitte päris adekvaatne olla.

Neid baase nähes võib-olla ei pomiseks mõned liiga närvilised Eesti või Läti elanikud nõutult: «Njah, need meie kallid sõbrad ja liitlased Berliinist ja Londonist venitasid Moskva ees pugedes meie NATOsse vastuvõtuga vähemalt viis aastat üleliia, nad on valmis ka praegu meid iga kell maha müüma.

Need Steinmeierid suvatsevad end liigutada alles siis, kui Vene sõdurid on Paldiskis, ka siis ütlevad vaid, et justkui peaks midagi ette võtma, aga esialgu pidagem dialoogi...»

Poliitika poliitikaks, aga ka lihtinimesed oleksid selles ühte hoidvas, solidaarsust hellitavas, teisalt aga «rohujuurte tasandil» algatusi igati toetavas Euroopas veidi teistsugused.

Selles Euroopas oleks näiteks juba mõnda aega moes Vene kaupade boikott, millele oleksid üles kutsunud paljud ühiskonnategelased, MTÜd ja terved omavalitsused. Mis sellest, et Vene kaupu pole paljudes riikides kuigi lihtne poest leida – lihtsalt põhimõtte pärast.

Mis puutub gaasi, kuulutaksid valitsused ja suurärid, et eraldavad raha vedelgaasiterminalide kiiremaks väljaehitamiseks ning juba peavad läbirääkimisi, suurendamaks selle tootmist ja tarneid.

Mõned – kasvõi üksikud – ärimehed teataksid aga, et lõpetavad koostöö Vene riigifirmade, ametkondade ja asutustega.

Selline oleks võinud olla see hingelt noor, romantiline ja kohati vastutustundetu Euroopa. Noorel on pikk tulevik ees.

Kõige selle asemel kogunesid esmaspäeval maailma suurima majandusliidu 28 välisministrit selleks, et suure infokära saatel kehtestada sanktsioonid käputäie teisejärguliste Venemaa ja Krimmi tegelaste suhtes.

Kohe pärast seda kirjutas seltsimees Putin alla ukaasile Krimmi iseseisvuse tunnistamisest. Nagu kirjutas üks säutsuja, «kirjutas alla pärast seda, kui naeruhoog sai läbi».

Arvukad Vene poliitikud ja propagandistid räägivad ja kirjutavad neil päevil – sellise ridade vahelt paistva ülbitseva gopniku «noh, mida sa mulle teha saad»-muigega –, et Euroopa on liiga vana, liiga mugav, liiga otsustusvõimetu ja Vene rahast liiga sõltuv, et Venemaad vähegi tõsiselt karistada.

Paistab, et neil on õigus.