P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kas me oleme surematud? Tõde selgub lahkudes.

Stephen Cave, «Surematus», tõlkinud Raul Kilgas, Imeline Ajalugu, 368 lk.
Jaan Martinson
, spordireporter
Kas me oleme surematud? Tõde selgub lahkudes.
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Raamat

Mõistagi ei saa raamatust «Surematus» aimu, mis meiega juhtub, kui elulõng ükskord katkeb. Kuigi tahaks. Eks see ole usuküsimus: pessimist on veendunud, et kaob igaveseks, optimist loodab taassünnile, paradiisile või paralleeluniversumile. Tõde selgub lahkudes. Kui selgub.

Ihalemine igavese elu järele olevat edasiviiv jõud. Nojah. Kui kogu inimkond oleks seisukohal, et elades kristlike põhimõtete järgi oleks tagatud igavene elu, siis küll. Ent pääsemine paradiisi neitside manu, kui oled hukkunud pühas sõjas uskmatuid hävitades, pole väga progressiivne teooria.

Ses raamatus teoretiseeritakse surematuse ümber ja arutletakse, kas igavene elu ükskõik millisel viisil oleks võimalik.

Esimeses peatükis selgub, et füüsiliselt eksisteerida planeedil Maa lõpmatuseni, universumi lõpuni, pole võimalik. Ses me oleme loodud surelikeks. Keha ja aju närtsivad lõpuks moel või teisel. Eluiga võib vaid pikendada, kuid mitte igavesti. Kurb. Aga see on tänane seis. Vaatame, mida toob homme.

Teises peatükis selgub, et ülestõusmine Kristuse kombel on samuti kahtlane. Või kui Jumal meid siiski äratada suudab, siis pole me need, kes olime, vaid iseenda koopiad. Eks seda ole keeruline mõista tõesti, mis saab inimsööja roast, kes on muutunud sööja osaks. Või kui taassünnime samas seisus kui lahkusime – teovõimetu raugana – siis ilmselt ei tahaks. Jne, jne...

Kolmas peatükk vaatleb hinge, mis olevat tegelik inimene ning võib eksisteerida igavesti. Aga vaat ei ole nii, kinnitab autor ning toob selle kohta hulga tõestusi. Kahju. Loodame, et säärane arvamus on ekslik.

Neljandas peatükis selgub, et siiski elame me edasi oma järglastes ning nii ongi. Kas igavesti, see on iseasi, kuid igatahes tasuks see lühike eluperiood mööda saata nii, et meist jääks hea mälestus.

Ning lõpetuseks: me võime teoretiseerida nõnda palju kui soovime, otsustab ikkagi Jumal.

* * *

Siinkohal ka pisut targema inimese, religiooniantropoloog Uku Toominga arvamus raamatust.

Kui räägitakse surmast, on raske vältida äärmuslikke hoiakuid. Ühelt poolt võib see mõjuda millegi kaugena, mille üle ei ole põhjust mõelda. Teisest küljest peaks see teema olema erutav pea kõigi jaoks, väljendudes isegi liialdatud reaktsioonides, mille ühes äärmuses on põlglikkus ja teises hirm.

Filosoofiharidusega Stephen Cave pole oma raamatus nendesse äärmustesse kaldunud. Selle asemel annab ta tasakaaluka ülevaate viisidest, kuidas ajaloo jooksul on püütud surmaga toime tulla. Need viisid on tema meelest kokku võetavad nelja suurde surematusnarratiivi – nelja kujutlusse selle kohta, kuidas surma oleks võimalik võita. Esimese narratiivi moodustavad lood, kus otsitakse viise eluea lõpmatuseni pikendamiseks, need hõlmavad nii Hiina Esimese keisri surematuseotsinguid kui tänapäevaste transhumanistide kujutelmi eluea pikendamisest teaduslikul viisil. Teise narratiivi keskmes on idee kehalise ülestõusmise võimalikkusest. Ka see kujutlus eksisteerib tänapäeval ja seda mitte ainult usklike teadvuses, vaid ka näiteks nende hulgas, kes krüoonikasse panustavad. Kolmandas narratiivis on loodetud surma vastu rohtu leida hinge ideest, mis peaks keha hävingust puutumata jääma. Neljanda narratiivi eesmärk on surematust leida teiste mälestustes või kollektiivi edasipüsimises, millisel puhul pole küll tegu isikliku surematusega, kuid vähemalt meie elu tähendus võiks jääda mingil moel kestma ka pärast surma.

Raamatut läbib kokkuvõttes tervislik skepsis kõigi nelja narratiivi suutlikkuse suhtes inimese surmahirmuga põhjendatult hakkama saada. Argumendid sellise skepsise toetuseks tulenevad nii teaduslikest kui ka filosoofilistest kaalutlustest ning peaksid mõjuma veenvalt sekulaarse ja teadusliku maailmavaatega inimesele. Bioloogiliselt tundub olevat kaduvus meie kehasse sisse kirjutatud, hingeusk seisab silmitsi mitmete paradoksidega ning pelgalt teiste mälestustes elamine ei paista tühistavat suremise fakti. Autor tutvustab aga ka viiendat, alternatiivset narratiivi, milles küll usk surematusesse on igas käsitletud mõttes hüljatud, aga mis sellegipoolest peaks aitama surma tõsiasjale vastu astuda. Selle alternatiivi lahtipakkimine jääb raamatu küll vahest kõige pealiskaudsemaks osaks, kuid see on ka arusaadav, arvestades raamatu keskset teemat, milleks on ikkagi surematusnarratiivid.

Raamatu haare on vägagi muljetavaldav – siin vaadeldakse nii mütoloogiaid, ajalugu, filosoofiat kui ka teadust. Esitatud argumendid peaksid mõjuma veenvalt nende jaoks, kes juba eelnevalt on surematuse väljavaadete suhtes skeptilised, kuid võivad olla tõsiseks väljakutseks neile, kes ühe neist neljast surematusnarratiivist omaks on võtnud. Kindlasti stimuleerib Cave aga iga lugejat ise nende küsimuste üle edasi mõtlema.

Tagasi üles