Kolumnist Jüri Maloverjan kirjutab, miks koostab Vene välisministeerium juba teist aastat järjest raportit inimõigustest Euroopa Liidus. Ja karta on, et rahvusvaheliste suhete etikett sunnib ELi diplomaate ja poliitikuid Venemaa süüdistusi väliselt tõsimeeli arutama, kuid seda ei tohiks teha.
Mõni aasta tagasi pakkus üks Ühtse Venemaa groteskne tegelane, politoloog ja tollane duumasaadik Sergei Markov, et vastuseks Freedom House’i vabaduse reitingule ja USA riigidepartemangu raportitele peaks Venemaa koostama oma «vaimsuse indeksit». Lugedes Vene välisministeeriumi järjekordset ettekannet «inimõiguse probleemidest Euroopa Liidus», hakkab lausa kahju, et see idee teoks ei saanud. Oleks sama naljakas, aga ka originaalne.
«Teravaimate Euroopa Liidu inimõiguslike probleemide hulka kuuluvad endiselt ksenofoobia, rassismi, agressiivse natsionalismi, šovinismi ja neonatsismi püsiv kasv./.../ laste õiguste puudulik kaitse, sooline ebavõrdsus, võimupiiride ületamine politsei poolt, vangide õiguste rikkumine,» muretseb Vene välisministeerium oma teist järjestikust aastat koostatavas ettekandes «Olukorrast inimõiguste tagamise vallas Euroopa Liidus».
Inimesel, kes ei tea tegelikust olukorrast midagi, tekib raportit lugedes paratamatult mulje, et õhkkond ELis on tõesti hirmuäratav ning panebki Moskvat kui tõelist inimõiguste viljelejat ja kaitsjat sügavalt muretsema.
Miks Moskva selliseid teoseid koostab? Vastus on iseenesestmõistetav ja leidub kohe ettekande teisel leheküljel. «Euroopa Liit positsioneerib ennast jätkuvalt peamise eestvõitlejana inimõiguste eest maailmas. Kuid tema enda õiguslik praktika antud vallas ei kinnita nende pretensioonide põhjendatust,» kirjutavad Vene diplomaadid neile omases puises vene keeles. Inimkeelde tõlgituna peaks see olema: «Ise oled loll, ära tule mulle ütlema, kuidas inimõigused välja näevad.»
Kuna aga oma väärtuste süsteemi pole Venemaal olemas, üritab ta mängida samal väljakul, kus reeglite autoriks ja tippmängijaks on just nimelt Euroopa, ning see katse näeb paratamatult hale välja.
Kauge ja väikse Bhutani «õnneindeks» tundub meile armsa eksootikana, Vene «vaimsuse indeks» oleks olnud tsirkus. Praeguse Vene riigi kriitika ELi suhtes inimõiguste vallas on lihtsalt depressiivne absurd, ja ei tahaks uskuda, et Vene välispoliitiline juhtkond seda ise ei mõista.
Ei saa seejuures väita, et Moskva süüdistused oleksid täiesti põhjendamatud: raport on koostatud suures osas ÜRO ja OSCE volinike, Amnesty ja teiste inimõiguslaste andmete põhjal. Vahe on mõistagi selles, kes kritiseerib, mis taust tal endal inimõiguste vallas on ja mis eesmärkidel seda tehakse.
Kelle jaoks seda siis tehakse?
Esiteks, suure ülemuse jaoks, sest suur ülemus käskis.
Teiseks, suure ülemuse jaoks, et näidata: näete, töö käib, raha kulutatakse sihipäraselt.
Kolmandaks, ikka suure ülemuse jaoks, sest suur ülemus on üsna piiratud ilmavaatega ja ilmselt arvab siiralt: no küll me nüüd virutasime neile.
Neljandaks, sisetarbija jaoks. Keegi riigitelevisiooni lihtvaatajatest ei hakka muidugi välisministeeriumi raportit lugema, küll aga saab uudistes ja kõnedes möödaminnes mainida: «Nagu selgus välisministeeriumi põhjalikust uuringust, vohab ELis fašism ja laste õiguste jõhker rikkumine.»
Viiendaks, Vene MIDil on sihtauditoorium ka läänes – igat sorti friigid, vasakpoolsed, Michael Moore’id, kes ei näe maakeral midagi peale oma, mõistagi, väljakannatamatult fašistliku valitsuse, Johan Bäckmanid ja «Kreeka kommunistid» ning gaasirahaga kinnimakstud «sõltumatud eksperdid».
Nende tekitatud infomüra on suunatud ikkagi ülemusele ja sisetarbijale (näete, meid mõistab ka progressiivne üldsus läänes), aga, nagu ilmselt loodab Vene diplomaatia, ehk sunnib kedagi ka normaalsetest inimestest läänes tõsimeeli mõtlema: äkki on selles vasturünnakus iva sees, äkki tuleb Moskvaga inimõiguste problemaatikat arutada võrdsetel alustel.
Lõpuks, võib oletada, et inimesed, kes seda raportit koostavad, usuvad ise suhteliselt siiralt, et teevad õiget asja. Et need lääne inimõiguslased joonistavad Venemaast mustvalge pildi (mis on pahatihti tõsi). Et näitame neile, et õpetaja on ise patune, mis siis, et ka meil tuleb pilt moonutatud välja.
Kuid võrdsetel alustel ei tohi Venemaa süüdistusi temaga mingil juhul arutada. Isegi neid, kus on tõetera sees, näiteks raportis olevad traditsioonilised süüdistused Eesti ja Läti keelepoliitika suhtes. Sest vabaduste ja inimõiguste probleeme tuleb nagu võrdne võrdsega arutada nendega, kes muretsevad tõepoolest inimõiguste ja vabaduste pärast, mitte ei kasuta neid sõnu üksnes (välis)poliitilistel eesmärkidel.
Karta aga on, et rahvusvaheliste suhete etikett ja formaalsused sunnivad ELi diplomaate ja poliitikuid Venemaa süüdistusi väliselt tõsimeeli arutama: jajah, me mõistame teid, korraldagem kahepoolseid konsultatsioone, arutagem meie probleeme inimõiguste vallas.
Mida nad seejuures endamisi mõtlevad, on iseasi, kuid juba ainuüksi see väline viisakus annab Moskvale alust ütelda: näete, meil on õigus, ka EL ise tunnistab seda. Ning küsimusele, kuidas siis kohtute sõltumatuse või näiteks politseis inimeste surnuks piinamisega Venemaal jääb, saab ta vastata: oodake, me pole ju vangide olukorda Belgias veel arutanud.
Just inimõiguste ja vabaduste nimel ei tohi Venemaa raporteid inimõiguste rikkumisest demokraatlikes riikides tõsiselt võtta ja tõsimeeli arutada. Nii et ärge võtke ka seda teksti liiga tõsiselt.
Autor on BBC Moskva korrespondent.