Kiievis langes Lenin. Võiks hüüda: hurraa, lõpuks ometi! Kahetsusväärselt näib see sündmus aga pigem paradoksina, mis juhatab sisse mitte Ukraina eemaldumise Venemaast, vaid vastupidi, triivimise üha kindlamalt Moskva kiiluvette. Õigupoolest anti sellele – taas paradoksaalselt – hoog sisse oranži revolutsiooniga ligemale kümnend tagasi, mis tollaste lootuste kohaselt pidanuks tähendama hoopis Ukraina geopoliitilist laamanihet Euroopa poole.
Ent kõik läks viltu. Euroopa-meelsed jõud pöörasid omavahel tülli. Rahvas väsis revolutsioonilisest kõrgepingest ja Euroopa – nagu Euroopale kombeks – reetis nii Ukraina, Euroopa peale lootvad oranžid jõud kui oma ajaloolisele inertsile uskumatu jõupingutusega vastu astunud ukraina rahva.
Tulemusi polnud vaja kaua oodata. Üks Viktor (Juštšenko) vahetus teise Viktori (Janukovitši, ei kasuta siinkohal meelega ukrainapärast kirjapilti) vastu. Ja lahja idapartnerlusprogramm hakkas konkureerima Moskva lubaduste, šantaaži ning reaalse nafta ja gaasiga, milleta seiskuks kogu Ukraina majandus, mis omakorda tooks miljonite inimeste jäämise tööta ja tulevikulootusteta. Vaid Euroopa sinisilmad võisid ette kujutada, et Gorbatšovi ajast peale reformide keerises olnud ukrainlased tahtsid jälle pea ees neid eurokõlblikuks muutvate reformide keerisesse hüpata, kuulmata Brüsselist ühtegi selgelt artikuleeritud lubadust Ukraina tulevase liikmesuse kohta ELis.
Praegused protestid on vaid järellainetus, mida valitsus kasutab ei millekski muuks kui protestiringkondade kurnamiseks, auru väljalaskmiseks. Ma ei välista, et juba lähemal ajal astuvad Putin ja Janukovitš järgmise sammu ning kirjutavad alla tolliliidu lepingule – ilusti-kenasti jõulude eel, arvestades, et Euroopa läheb kollektiivselt oma konsumeristlikke usupühi pidama.
Vilniuse tippkohtumise «edulugu» ehk assotsiatsioonilepingute parafeerimine Gruusia ja Moldovaga ei tähenda Ukrainast ilmajäämise järel muidugi suurt midagi. Tegelikult sõltub ka Gruusia püsimine vähegi iseseisval kursil kõige puhtamal kujul Venemaast. Teisiti pole lugu ka Moldovaga, kes võib Moskva haardest pärast Ukrainaga toimunut pääseda vaid nagu lõksu langenud rebane, kes käpa küljest ära närib. Ehk siis, kui loobub Transnistriast ja ühineb Rumeeniaga. Ent selleski peavad Rumeenia, Moldova, EL ja Venemaa kokku leppima ja mina ei näe seda kokkulepet küll sündimas.
Ent ülejäänud endised liiduvabariigid? Armeenia on Venemaal tänu Mägi-Karabahhile ja olematule iseseisvale majandusele juba enam kui 20 aastat taskus, Aserbaidžaan on Moskva poolt nii manipuleeritav kui kägistatav. Kesk-Aasia istub aga maalukus ning sõltub juba ainuüksi sel põhjusel Moskvast, kus ollakse üsna rahul, et sealset potentsiaalset islamifundamentalismi taltsutavad kohalikud diktaatorid. Seega jäävad järele veel vaid Balti riigid, kes on kogu oma iseseisvuse pantinud ELile ja NATO-le. Aga suurtega oskab Venemaa kaupa teha, on alati osanud.
Ent joonistagem selguse mõttes mustvalge pilt praeguseks kujunenud olukorrast. Me näeme, et ühel pool on riik, kes on valmis oma huvide teostamisel kõigeks, kaasa arvatud sõda. Ning teisel pool mugandunud, arg, dekadentlik ja amorfne lääs, kes ei ole otseselt endasse mitte puutuva puhul valmis millekski. Meil on vaja läänele tõestada – pidevalt –, et ka meie oleme otseselt neisse puutuv. Vastasel korral vaatavad nad kõrvale nagu argpüks tänavaröövi nähes.
Millegipärast meenub Moskva metroo, kus jaamast lahkuva rongi valjuhäälditest kostab: «Ostorožno, dveri zakrõvajutsja. Sledujuštšaja ostonovka – Pribaltika.» Uksed sulguvad. Me peame tegema pingutusi, et rong meid kaasa ei viiks.