Samavõrd müstiline, nagu Venemaa on olnud läbi aastasadade, on see ka praegu. Ses riigis, tundub, pole midagi normaalset, pole iial olnud. «Rubljovka. Suure mängu käsiraamat» avab Venemaa rikkuse ja rikkurite olemuse. Nagu selgub, miljonärid ja miljardärid on vaid nupud malelaual ning mäng käib kindlate reeglite järgi, kusjuures reeglitest kõrvalehoidmine on omakorda reegel. Ning ainuüksi pilafi tellimine restoranis tõmbab sinu tõsiseltvõetavusele kriipsu peale.
Moskva lähistel asub rahainimeste looduskaitseala, mis kannab nime Rubljovo-Uspenski maantee, Rubljovka. Kui sa ei ela seal, pole sind olemaski. Mis sest, et sealse territooriumi või maja soetamise hinna eest võiks iga normaalne inimene elada surmani ning tema kolm põlve tagantjärele.
Paraku näeb reegel ette, et sa elad Rubljovkal, alustad liikumist linna poole keskpäeva kanti, sest seni on maantee kinni – seal liiguvad kõrgema järgu mängijad eesotsas Vladimir Putiniga, kes, muide, on samuti osa mängust, samuti projekt. Tõsi, sul on võimalus osta miilitsalt õigus sõita vastassuunavööndis ja soetada suisa kuupilet.
Reeglitest kinni pidada on tähtis, täpsemini elutähtis. Vastasel korral kaotad austuse, raha, vabaduse või elu, kusjuures raha asub tähtsuse järjekorras esimesel kohal. Pole patt vangi minna, selle asemel et loobuda mõnekümnest miljonist.
Mihhail Hodorkovski ei pidanud reeglitest kinni, ta ei muutunud «Rubljovka mängus» instrumendiks, ei asunud valitsuse teenistusse – sest mida sa instrumendilt ikka nõuad –, vaid üritas ise jõuda kõrgemale mänguasemele, kuigi seal on kohad täis. Ja nii istubki ta nüüd vanglas. Lihtne!
Reeglid. On täpselt määratletud, mida sa kannad, millise autoga sõidad, millises majas elad, keda käevangu võtad, mida sööd, kusjuures nüüd ja praegu. Tähendused muutuvad aja jooksul. See, mis oli eile in, on täna out. Eksimine pole lubatud.
Näiteks sööb Rubljovka kuulsas restoranis Veranda u Datši õhtust viiekümnene tõusik. Kõik on muidu viimistletud – õiged riided, temast poole noorem naine, blondiin, veel mingi tšikk, peas Aldo Coppola soeng, kena laps, sest lapsi armastada ja restorani kaasa võtta on moes –, aga ta sööb, kujutage ette, pilaffi. Pilaffi!
Kui sa tahad pilaffi, siis tuleb Stalik Hankišijev koju seda valmistama kutsuda. Ühe hetkega on tõusikul kriips pealt, ta ei jõua iial suurde mängu, sest on mõttetu tropp.
Märkide keel. Must viimase mudeli Mercedes tähendab kuulumist tegevvõimu hulka, suur must maastikuauto aga sõjaväega seonduvat. Avarii Rubljovka filiaalis Monacos on lubatud, kuid ainult punase Ferrariga. Kasutatud Žiguli on Rubljovkas väärikas, kui see kuulub miljardäri tütrele ja on ostetud omateenitud raha eest.
Hodorkovski advokaat Anton Drel oskas märkide keelt lugeda. Tema kliendi uurimismaterjalidesse oli sisse lipsanud stenografisti viga: kirjas ei olnud mitte «advokaat», vaid «süüdistatav» Drel. See ei olnud viga, vaid vihje. Drel loobus tööst, põgenes perega Londonisse ja elab siiani vabaduses.
Igaks uusaastaks peab edukas mees kinkima naisele või sõbratarile briljante kompanii Chopard uuest kollektsioonist. Kui kingib eelmise aasta omast, tähendab see, et äri on lähedal laostumisele või perekond liigub lahutuse poole.
Väravavalvurite peale peab karjuma, vastasel korral ei saa nad aru, sest peavad viisakust nõrkuseks, hakkavad irvitama ja sa kaotad austuse. Jne, jne ...
Reegleid, märke ja tähendusi, mida tuleb rubljovkalastel teada, on sadu, kuid kõige tähtsam on Raha. Raha on jumal. Ja sellelgi religioonil on kümme käsku.
1. Raha, see on Alfa ja Oomega, Algus ja Ots.
2. Inimene Rahaga ja inimene ilma Rahata on erinevad.
3. Raha ei maksa kulutada millelegi muule kui ainult Raha saamiseks.
4. Pühendatu ei anna kunagi Raha lihtsameelsetele.
5. Ära anna Raha ära.
6. Varasta!
7. Ära lase end kütkestada kaunist ja peenest.
8. Kõik on müüdav.
9. Ära tapa, kui on võimalik ära osta!
10. Raha leiab alati tänu oma armulikkusele endale ustavaid teenreid.