Tegelikult tuleks pealt pooletuhande lehekülje paksusele ja telliskivikaalus «EÜE jälje» autorile Tiit Pruulile omistada doktorikraad, sest sedavõrd põhjalik – seejuures suurepäraselt loetav – raamat dokumenteerib väikse, kuid mitte vähetähtsa osa Eesti ajaloost.
Samas on EÜE kohta ajaloos keeruline hinnata. Üks oli selge, sealt kasvas välja Eesti tulevane ärieliit, sest, nagu raamatuski märgitud: kui oled tegelenud nõukogulike normide ja määrustega, on Brüsseli poolt etteantu lapse lalin. Ent susserdamise tipptasemel omandamine oli kõrvaltegevus. Eelkõige õpiti organiseerima ja juhtima. Oli ju EÜE siiski enda – noorte inimeste – loodud. Nullist. Süsteemi ei kopeeritud Moskva eeskirjadest maha, vaid moskvalastega käis järjepidev võitlus, et saaks teha oma ja eestimaist. Saigi.
EÜE oli tulevase juhi elukool – asutada komandörina suveks rühm ehk firma ja kõigi nende karvaste ja suleliste ehk alluvatega hakkama saada, sebida kõrgemate instantside ehk kolhoosibossidega, et oleks tööd ja materjale ja korralik palk. Ühed suutsid, teised mitte.
Aga eks ta olegi nii, et tegija otsib väljundit ning EÜE andis võimaluse. Võimaluse siseneda vennaskonda, kus omadele jaotati kõikvõimalikke hüvesid – raha, kortereid, autosid, väljamaareise ja võimalust nomenklatuurile määratud puhvetist viinereid osta. Kusjuures kogu mäng käis selle nimel, et sa konveierilt maha ei pudeneks. Vennaskonna sidemed ajaga vaid tugevnesid. Loed raamatust EÜE legendide nimesid ja... Võta või jäta, paljud neist olid padukommunistid, kuni saabus EV ja neist said padukapitalistid. Taas kinnitus teooriale, et tugevad on kohanemisvõimelised ning kameelionilaadsed, võimelised värvi muutma.
On värvimuutmisega, kuidas on, tõde tuleb siiski tunnistada, et EÜE veteranid andsid suure panuse EV ülesehitusse, aga kas ka taasiseseisvumisse, on iseküsimus.
Üks teooria ütleb, et tegelikult oli EÜE kogu täiega Moskva looming eesmärgiga Eesti aktiivne noorsugu metsade vahele pagendada – laulgu seal oma vabaduseihalusest ja tehku nõukogudevastaseid näitemänge. Ise teeme, ise vaatame. Elame end välja ja kui metsast välja poeme, oleme taas rahulikud ja leninlikud. Kes üle piiri läks, heideti kõrgkoolist välja ehk siis seltskonda hoiti kenasti ohjes.
Õigem oleks vist öelda, et EÜE-kad ehk üliõpilaste eliit hoidis ise end ohjes. Ei olnud nad tegevad ei 1980. aastate rahutuste ajal, mis said alguse legendaarse jalgpallimängu ja Propelleri kontserdiga ega järel, kui kultuurirahvas koostas 40 kirja. Malev oli vait.
Üks raamatu väärtus peitubki selles, et EÜE olemust lahatakse igast kandist, sõna saavad kõik ning üldistusi ei tehta. On neid, kes peavad malevataidlust – kuulsad kavad kokkutulekutel ning laulud – osaks Eesti kõrgkultuurist ning oponente, kes niiöelda jalaga-perse-nalju väga kõrgelt ei hinda ning tõdevad, et EÜE ei pääsenud taassünni aastatel ajakirjas «Vikerkaar» või ajalehes «Sirp ja vasar» avaldatu tasemele ligilähedalegi.
Raamat ei lahka pelgalt EÜE sisemust, vaid vaatab asja laiemalt: kajastab maleva peelgeldusi ühiskonda ja ühiskonna peegeldusi malevasse. Iga teema – EÜE sünd ja surm, juhtimine, töö ja pidu, rühmade tekkimine ja hääbumine, rügamine Nõukogude Liidu avaruses ja piiri taga, raha teenimine ja kulutamine, naised kui niisugused ja mehed kui naasugused, seks, suhtlus «julgete meestega Pagari tänavalt», see ja teine – hekseldatakse põhjalikult läbi.
Kokkuvõtteks: «EÜE jälg» on huvitav, värvikas, hästi kirjutet ja liigitet ning äratuntav lugemine. Vähemalt toonasele põlvkonnale. Ja mis peamine – raamat on aus.