Rätikumehe ja tantramehe kohtumine

Foto: Raamat

Rain Kooli, kolumnist/ERR

Mulle meeldib vannis raamatuid lugeda. Sestap lasin ka nüüd, mil ma sain hr Vikerkaare isiklikult signeeritud (muidu ei oleks sellel ju seisnud «To mr. Rain Kooli») pehmoümbrikus arvustuseksemplari tema uuest jutukogumikust, vanni alati kas liiga kuumaks või leigeks kippuva vee, lisasin sellesse mu naise Pireti hangitud ainet, mida sisaldav pudel kannab kirja Kräuter kurbad. Latschen-Kiefer (mul pole aimugi, mis see on, aga see lõhnab hästi) ja toetasin pea vastu kukla alla kokku keeratud rätikut.

Lugesin, kuni rätik korraga pea alt liikvele pääses, välkkiirelt üle vanniääre pöörles ja vette plartsatas.

Kuna tegemist on vannitoaga, mille on ehitanud nüüdseks mitte veel pankrotti läinud ehitusfirma ajal, mil kinnisvaraturu seebimull polnud Eesti loopealsetel põldudel veel paisuma hakanud, on vannituba saanud küllalt korralik. Mis ühe vannitoa puhul eelkõige tähendab, et see peab vett.

Seega ei lasknud ma end vahejuhtumist eriti häirida. Väänasin rätikust suurema osa veest välja, sättisin selle uuesti kukla alla ja nõjatusin tagasi. Lugesin ... kuni eelnenust juba mõnevõrra tahenenud kangakera korraga taas vette sulpsatas.

Mul ei ole kalduvust uskuda üleloomulikesse jõududesse, niisiis pidasin seda juhuseks, mis siis, et tegelikke juhuseid esineb vaid pealtnäha. Viimasega ei püüa ma öelda, et kusagil on Saatus, illuminaadid või kosmiline ürgenergia, mis asju ja inimesi nende tahte vastaselt seab, vaid et see, mida me peame juhuseks, on tihtipeale vaid loogiliste mõjude summa, mille nägemiseks meie meeled lihtsalt liiga töntsid on. Seega, tundus mulle, käis juhtunu suurepäraselt kokku pooleli olnud raamatuga, sest ka hr Vikerkaar tundub pidevalt juhuslikult sattuvat olukordadesse, kuhu keskmisel eestlasel ei õnnestu eksida parima – või halvimagi – tahtmise juures.

Püüdsin juurelda, kui näiline see juhuslikkus tegelikult on ja mis siis saab, kui Vello (ma ausalt öeldes ei tea, kas ma tohin teda Velloks kutsuda, isegi kui ma teda eestlaslikult eesnime kasutades teietan) juhuslikult nendesse juhuslikesse olukordadesse ei satuks (olin parasjagu raamatu leheküljel 164 ja jutt käis peamiselt Edgar Savisaarest), kui rätik mu pea tagant kolmandat korda vette pudenes.

Panin raamatu käest, väänasin rätiku kuivaks ja keerasin äkilise mõttevälgatuse ajel teistmoodi, hoopis tihedamalt rulli. Toetasin pea ... ja tundsin, et see rull püsib küll palju paremini vanniserval, aga tundub pea all palju ebamugavam. Otsustasin seda tunnet trotsida ja võtsin Vikerkaare «Tantramehe ja teised lood» uuesti kätte.

Järgmine kord hakkasin ümbrust tajuma alles siis, kui tundsin, et vesi on külmaks läinud.

Vannist välja ronides langes mu pilk vanniserval kangekaelselt kössitavale rätikule. Nüüd ei kuku sa siis kuhugi, mõtlesin, kui vann veest tühi on. Siis aga jõudis mulle kohale kaks asja.

Hr Vikerkaar, meie Vello (selleks on ta ometi kõigi nende aastatega saanud), on rääkinud häid lugusid. Aga kui sa kirjutad aastaid ühte ja sama formaati (ehk siis humoristliku kallakuga laiatarbekolumni), ei piisa isegi geniaalsusest, et iga kord sama huvitav olla. Kui ma vannis lugedes süvenenud olin, toetus mu pea vastu kukla taga olnud rätikut nii, et see ei pääsenud liikuma. Kui mul igav hakkas, hakkasin nihelema – ja rätik kukkus pea tagant vette. Seda juhtus harva, ent kolm kuni kaheksa korda raamatu jooksul küll. Peamiselt kohtades, kus Vello irdus oma kõige tugevamast žanrist – sügavalt isikliku sooja iroonia kaudu jõuliselt üldiseks – ja püüdis liiga tõsimeelselt analüüsima hakata mõnda nähtust, millest eestlased niigi läbi imbunud on. Nagu näiteks Edgar Savisaart ja linnavalitsemist loos «Kaka ja kevad».

Muidugi on selle isiklikest asjadest kirjutamisega nii, et näiteks mu eestlasest äi on mulle aastate jooksul sel teemal mitu märkust teinud. Et pole hea toon ja siinmail pole kombeks. Aga me Velloga võime endale lubada välismaal kasvanu (heakene küll, mõnevõrra teeseldud) pimedust tooni ja tavade suhtes. Pealegi – ilma selle isiklikkuseta oleks Vikerkaar nagu see rätik, mis lõpuks vanniservale püsima jäi: teistmoodi, tihedamaltki rullis, aga pea all palju ebamugavam.