Tõepoolest ei maksaks tähele panna iga viimase aja apokalüpsisega ähvardavat kraaksatust Baltimaade aadressil mõnelt Vene poliitikult või «analüütikult». Säärasele retoorikale vastamine väsitab ega paku tegelikult midagi sisulist dialoogi mõttes.
Suurvene mõtlemise manifest
28. september 2013, 10:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoopis teine asi on nn tüvitekstidega. Olen endamisi aeg-ajalt ikka imestanud, et kõrge tõlkimiskultuuriga Eestis ei leidu naljalt raamatuid, mis kajastaksid suurvene šovinismi. Ometi elab Eesti Venemaa kõrval, kuid paraku kipubki dialoog ikkagi taanduma teljele «tagasi peremehe juurde» või et «Nõukogude Liidu kokkukukkumine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof».
Siiski, Eesti enda poliitikud on kirjutanud Venemaast paar head raamatut, kus viide suurvene mõtlemisele sees. Andres Herkel ilmutas 2007. aastal raamatu «Vene mõistatus» ja Marko Mihkelson 2010. aastal «Venemaa: valguses ja varjus».
Kuid ad fontes (allikate juurde), nagu ütlevad ajaloolased. «Avatud Eesti Raamatu» sarjas ilmunud «Venemaa ja Euroopa» Nikolai Danilevskilt on kahtlemata üks suurvene šovinismi ja imperiaalse mõtlemise tüvitekste. Võrdles ju teine suurvene mõtleja Konstantin Leontjev Danilevski tähtsust Aleksandr Puškini omaga vene luules.
Danilevski raamatust tohib ehk kirjutada kahest aspektist: ajaloolisest ja sellest, kas ja kui palju mõjutavad tema ja teiste temataoliste ideed Venemaa tänapäevast poliitikat. Loomulikult on need kaks aspekti ka omavahel seotud.
«Venemaa ja Euroopa» ilmus esmalt 1869. aastal artiklitena ajakirjas Zarja ja kaks aastat hiljem raamatuna. Pole juhus, et Danilevski imetleb Saksa «Raudset kantslerit» Otto von Bismarcki, kes just neil aastal oli lõpetamas Saksamaa ühendamist. Viide panslavismist kantud slaavi rahvaste ühendamisele Venemaa juhtimisel ja pealinnaga Konstantinoopolis on ilmne.
Ent ajaloolisest kontekstist ei pääse. Danilevski raamat ilmus ajal, mil Venemaa lüüasaamine ja alandus Krimmi sõjas (1853–1856) määras ära sealse avalikkuse suhtumise ja ametliku poliitika Suurbritannia ja Prantsusmaa suhtes. Samuti Türgi suhtes, mida Danilevski peab selgelt Venemaast alaväärsemaks riigiks.
1870. aastate algul ei tajutud Venemaal veel täielikult, mida kujutas endast ühinenud Saksamaa. Endiselt oldi kinni Krimmi sõja järgses traumas. Alles 1880. aastate algupoolel, kui ühinenud Saksamaa potentsiaal ja ohtlikkus sai selgeks, hakkas Venemaa oma suhtumist muutma. 1894. aastal jõuti Vene-Prantsuse liiduni ja 1907. aastal Briti-Vene liiduni. 1904. aastal olid Suurbritannia ja Prantsusmaa kirjutanud alla entente cordiale’i lepingule. Esimese maailmasõja üks osalisi oli põhimõtteliselt valmis saanud.
Lisaks välispoliitikale muutus Venemaa poliitika ka riigi sees. Siinne venestamine algabki alles 1880. aastail. Saksamaa potentsiaali mitte tajudes ei tee Danilevski ettepanekut eestlaste forsseeritud venestamiseks, vaid tema arvates eestlased «sooviksid Vene rahvaga ühte sulada, kui me ise ei seaks sellele takistusi». Takistuseks ilmselt Balti erikord, mida hilisem venestus üritaski lõhkuda. Ühtesulamissoovi aga nullis ära rahvuslik ärkamine ja Venemaa hilisem pöördumine kommunismi radadele.
Krimmi sõjast tekkinud frustratsioon on seda arusaadavam, kui vaadelda Danilevski ideed luua panslavistlik föderatsioon pealinnaga Konstantinoopolis. Oli ju osaliselt Krimmi sõja ajend Venemaa soov kaitsta Osmani impeeriumis elavaid ortodokse ja saada niiviisi kontroll Konstantinoopoli üle. Danilevski raamatu ilmumise ajal polnud Venemaa üle elanud veel suuremat frustratsiooni 1878. aastast, mil San Stefano rahulepinguga jäi Venemaa talle sisuliselt valla olnud Konstantinoopolist ilma.
Küsisin kunagi Eestis oma raamatut «Vene idee» esitlenud Soome endise presidendi Mauno Koivisto käest, kas Venemaa praegune välispoliitika on ka suunatud kontrollile ajaloolise Konstantinoopoli ehk praeguse Istanbuli üle. Koivisto seda ei uskunud, kuid siit tulekski minna teise aspekti juurde, kui palju võiks Danilevski ja temataoliste ideed mõjutada Venemaa praegust poliitikat.
«Kui palju» on muidugi raske küsimus. Vaevalt et Venemaa kirjutaks alla Danilevski bioloogia ja riikidevahelistele suhete võrdlustele. Ent vaadelgem, mida rääkis näiteks üks impeeriumi apologeete Aleksandr Dugin 2010. aastal Delfile: «Leedu on reaalne riik. Olgugi et väga väike, on see reaalne riik. Leedulased on rahvus. Lätlased ja eestlased kutsuvad minus esile palju vähem sümpaatiat, need on hõimud, mis elasid sakslaste võimu all. Võimalik, et just selle pärast peavad leedulased ennast suhetes venelastega väärikalt üleval. Nad olid suurrahvus ja on seetõttu väärt vastane ja konkurent. Ka poolakatesse on mul sarnane suhtumine.»
Suhteliselt sarnane sellega, mida kirjutab Danilevski. Et eestlased ja lätlased on tema järgi hõimud, mis ei vääri iseseisvust. Kui arvestada – väidetavalt –, et Dugini mõtteavaldusi võetakse Kremlis tõsiselt, võiks tekkida seos ka Danilevskiga. Sel aastal ennustas Dugin, et Baltimaad paluvad end vastu võtta Venemaa juhitavasse Euraasia liitu.
Kas Danilevski raamatus on ka midagi sellist, millega nõustuda? Võibolla tõesti: ettekujutus, et maailma ajalugu on kategoriseeritav Euroopa ajaloo põhjal, ei kehti enam muidugi 21. sajandi alguseks. Danilevski aga põhjendas seda Venemaa seisukohalt, üritades selgitada, et Venemaa ajalugu ongi eriline. Ehk aga on Venemaa ja Euroopa ajalugu siiski omavahel palju põimunum, kui tahaksime arvata?
Erkki Bahovski väljendab selles artiklis isiklikke seisukohti.