Jarmo Virmavirta: kas hõimurahvaste suhe jaheneb?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomes on äratanud tähelepanu mõned president Toomas Hendrik Ilvese poolt Eesti 90. aastapäevaga seoses Soome lehtedele antud intervjuud («Presidentti Ilves: Nato takaa turvan», Suomen Kuvalehti 8/08 ja «Viro 90: Presidentti Toomas Hendrik Ilveksen haastattelu», võrguleht uusisuomi.fi).
Jaan Krossi parafraseerides võiks öelda, et ehk pole tähelepanu olnud mitte just ääretult palju, kuid siiski on seda rohkem kui pisut. Tähtis on, et intervjuud on avaldatud lehtedes, mille lugejad üldiselt, ehkki mitte alati, loetud teksti ka mõistavad. Mõnikord isegi õigesti.
Küsimus on eeskätt president Ilvese hoiakus Soome suhtes. Suomen Kuvalehtis leiab Ilves, et Soome ja Eesti suhted «normaliseeruvad, sest eestlaste huvi pöördub üha enam Kesk-Euroopasse ja Soomest kõnelemine väheneb». USAs üles kasvanud Ilves ei kuulu ka ise «Soome klubisse», kirjutab intervjuu teinud ajakirjanik Jarkko Vesikansa. Teksti jätkab Ilvese otsene tsitaat: «Soome vastu on kindlasti ka edaspidi huvi olemas, kuid suhted arenevad normaalsemaks ja selle kaudu tervemaks.»
Normaalsemaks, kui eestlased huvituvad rohkem Kesk-Euroopast ja lõpetavad soome keele rääkimise?
Sellest võib aru saada, et president Ilves ei väärtusta kõrgelt traditsioonilist sidet Soomega, Soome silda, mida varasemad Eesti presidendid on oluliseks pidanud. Lennart Meri kutsus Soome silda «meie elu ühiseks teljeks». Kui Helsingi ja Tallinna vahel tehti kaks ja pool miljonit piiriületust igal aastal, ütles president Meri, et «nii ulatuslik liikumine üle Soome lahe on tähtis tegur Eesti vaba ja demokraatliku arengu seisukohalt».
Nüüd on piiriületusi kuus miljonit ja kontakt hõimurahvaste vahel tihedam kui kunagi varem. Kodanikuühendused toimivad, poliitika on arenenud kaugemale.
Ka Soome presidendid on pidanud suhteid Eestiga südameasjaks. Urho Kekkonen oli hõimuaate mees. Olulistel 1960. aastatel näitas ta, et tema süda lööb eesti rahva eest, ta edendas tegevust, millega meie iseseisvuste algajalt pärit Soome sild ehitati Eestis elavate eestlasteni.
Tarja Halonen on näidanud üles armastust hõimuvendade vastu ajal, mil suhtlemise suuna määras tavaliselt turg. Oluline on, et presidentidele on Soome ja Eesti suhted «sui generis», suhted omaette klassist. Seda joont Ilves niisiis ei aja.
Kurb, et Ilves toetab oma hoiakut väärate tõenditega. Uusisuomi.fi võrguväljaandele ütleb ta, et Soome president «teatas 1990. aastate algul, et Eesti iseseisvus pole Soome huvides». Ka mina olen kritiseerinud president Koivisto ettevaatlikkust neil aastail, kuid midagi sellist tema avaldustes ei leidu.
Teise detailina räägib Ilves, kuidas Tuglase seltsi korraldatud mardilaadal 1988. aastal korjati raamatulaualt ära väliseesti kirjanike raamatud. See ei pea paika, kohalolnud Ilves võis soovi korral osta muu hulgas Kangro ja Underi raamatuid. Sellest olulisem on muidugi, et mardilaatu korraldati.
Tuglase seltsi Eesti kontaktide kaudu said ka väliseestlased kuni Müncheni raadioni välja teavet selle kohta, mis Eestis õieti toimus. Kontaktid Eestiga tähendasid muu hulgas seda, et eestlastel hakkas tekkima käsitus sellest, mis on Ilvese poolt täiesti õigesti rõhutatud kodanikuühiskond. Selles oli tähtis roll ka Soome televisioonil.
Eestit oma teiseks kodumaaks pidava inimesena mõtlen, et Eesti ja Soome suhted on ikka veel «sui generis». Teisi riigina eksisteerivaid vennasrahvaid meil ei ole.
ELi liikmetena oleme üksteisele lähemal kui kunagi varem, ja me ka vajame üksteist rohkem kui kunagi varem. Ilvese poolt kavalat jõulumaadeks nimetatud Rootsi, Soome ja Eesti jul, joulu, jõulud moodustavad Läänemere piirkonna tippkolmiku.
Soomes hinnatakse president Ilvese eelmisel kevadel tehtud vabandust selle eest, et Nõukogude lennukid võisid kasutada Talvesõja ajal Eesti lennuvälju pommitusretkedeks Soome.
Kuid soomlased on realistid ja saavad aru, mis juhtus ja miks. Võib-olla mõistetakse Soomes koguni eestlastest paremini 1939. aasta lahendust ega usuta nii kergelt, et üks lask oleks andnud parema lõpptulemuse.
Ajaloolased võivad küll lõppenud sõda pidada üha uuesti, kuid nüüd on lood paremini kui kunagi varem. Ehk oleks praegusel iseseisvuspäeval oodanudki kiitust nüüdseks juba ametist lahkunud Soome välisministrile Ilkka Kanervale tema käitumise eest eelmise kevade sambatülis.
Vaevalt et oleksin seda lugu kirjutanudki, kui mitte eesti ajakirjanik pleks mulle öelnud, et soometumise tõttu suhtuvad vanemad soomlased president Ilvesesse tõrjuvalt, sest ta on pooleldi ameeriklane. Ilvese värsked intervjuud räägivad, et seal on muudki. Erinevalt oma eelkäijaist keerab Ilves Soomele selja.
Lisaks sellele oli Soome vaid veidi aega tagasi Euroopa kõige ameerikalikum maa. Side Ameerikaga on Soomes pikk ja praktiline. 1980. aastail aga läks Soomest uurijaid stipendiaatideks ja kooliõpilasi õpilasvahetusse rohkem Ameerikasse kui Euroopasse.
Paljud neist nagu Paavo Lipponen ja Erkki Liikanen hakkasid seal sotsiaaldemokraatideks, kuid oma respekti Ameerika vastu nad ei kaotanud. Alles president Bushi sõjaretk Iraaki viis soomlased kriitilisemale seisukohale Ameerika poliitika suhtes.
Kuid soomlased oskavad hinnata ka Ameerikast saadud head nõu. Ehk mitte kõik, kuid siiski need, kelle sõna maksab. 1940. aastate lõpul uurisid mõned Nõukogude Liidu survest ärevile aetud Soome poliitikud Ameerika saatkonnast võimaliku abi kohta, kui peaks saabuma karm aeg.
Me ei saa lubada teile relvi ega õieti ka mitte raha, oli vastus. Kuid võime anda teile head nõu: üritage edaspidi paremini toime tulla oma suure naabriga.