Ülo Veldre: uhkes üksinduses ämbrisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Kooritsa repliik «Uhkes üksinduses Tartusse» (PM 03.04) on Tallinna-Tartu maan-
tee nüüdisaegseks ehitamise habemega ajaloo taustal tõeliselt värskendav seisukoht. Koorits näeb kõike läbi Tallinnast Tartu poole sõitjate prisma. Nii on ta napilt kuue lausega andnud silmad ette Ülemiste Vanakesele ja tõmmanud vee peale peaaegu kõigele, mis jääb Ülemistest lõuna poole.
Kuigi sama autori samas lehes ilmunud «Tartu kiirtee võib osutuda Eestile liigseks luksuseks» on tunduvalt tasakaalukam, on siiski ka sealsed järeldused ekslikud. Kindlasti võib Kooritsat tänada ennastohverdava «ajakirjandusliku eksperimendi» eest, mis Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa tee ehitustemaatika nii efektselt üles soojendas.
Elu võimalikkusest lõuna pool
Koorits nimetab Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamist põhjendamatuks, kuna sel teel ei jätkuvat piisavalt liiklejaid, kelle kulutatud kütuse aktsiisist saaks seda tee-ehitust finantseerida.
Seda võib võrrelda veeta üürimaja peremehe väitega, et konkreetset maja pole mõtet veevärgiga ühendada, kuna üürnike tarbimise «kasumist» ei piisa selle rahastamiseks.
Tallinna-Tartu kiirteed ei ole vaja kellegi valimislubaduse täitmiseks. Arusaam, nagu vajaksid nüüdisaegset teed ainult suurtallinlased kord kuus rahulikult Lõuna-Eestisse sõitmiseks, paneb pehmelt öeldes muigama. Tegelikult solvab
Tänapäevast Tartu-Tallinna maanteed on vaja tervele Lõuna-Eestile Suur-Talsingis tööl käimiseks, asjaajamiseks, aga ka selleks, et nädalavahetusel viia oma raha «kohvikusse ja loomaaeda», Tallinna äridesse ja meelelahutusasutustesse. Aga Kooritsa jaoks pole lõunaeestlasi (eriti tartlasi), nende kodust kaugel töölkäimist ja muid vajadusi nagu olemaski.
Pigem võiks spekuleerida, et kui Tallinnast viiksid Tartu, ka Narva ja Pärnu suunal korralikud teed, siis me ei peaks praegu rääkima elustandardite nii suurest erinevusest Suur-Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel. Siis ei jookseks ülejäänud Eesti elust tühjaks, nagu pagevad maksujõulised üürnikud veeta majast
Loomulikult tuleb ka kitsaks jäänud ja eluohtlik Tallinna-Paldiski maantee neljarajaliseks ehitada, et inimesed saaksid soovi korral Tallinnast kaugemale, kas pelgalt paremasse elu- või ka töökeskkonda pageda.
Normaalseid teid pole vaja kellegi euroopaliku enesetunde, vaid Eesti majanduse arendamiseks. Aga Tartust Tallinna ja tagasi sõites tahaks tunda ennast turvaliselt, mitte kamikazena.
Emotsioonidest ja arvudest
Õnneks on viimaste aastatega märkimisväärselt paranenud teedel liikuvate autode loendamine, õnnetuseks on nendest arvudest järelduste tegemine veel lapsekingades.
Tegelikult just liikluskoormuse ja (surmaga lõppevate) liiklusõnnetuste kaartide võrdlusest tuleb suurepäraselt välja, et inimohvrite vähendamiseks peaks Tallinna-Tartu maantee ehitama neljarajaliseks vähemalt Mäoni, tegelikult kaugemalegi.
Vastupi üldlevinud arusaamale on Tallinna-Tartu maantee tegelikult üks ohutumaid nii liiklusõnnetuste kui hukkunute arvu poolest 10 miljoni läbisõidukilomeetri kohta. Kusjuures selle arvestuse järgi on ohutuimad lõigud just Tallinna-ümbruse neljarajalised teejupid ja seda nii Narva, Tartu ja Pärnu suunas, kuigi liikluskoormus (autode arv) on seal kõige suurem. See kinnitab, et sagedased liiklusõnnetused ei tulene otseselt autode arvust, nagu väidab Koorits maanteeameti spetsialistidele viidates.
Tee neljarajaliseks ehitamine vähendab kindlasti nii õnnetuste kui neis hukkunute arvu. Näiteks Tallinna-Tartu maantee eelmise aasta kurikuulsamad suurõnnetused juhtusid Järvamaal nii siin- kui sealpool Mäod. Piirdega eristatud sõidusuundade korral olnuks ohvrite arv tunduvalt väiksem. Paljuski ei ole küsimus isegi radade arvus, vaid laupkokkupõrgete ja väljasõitude (mitte möödasõitude) välistamises.
Tallinna-Tartu surmatrassi kuulsus on aga ajakirjanduses üle dramatiseeritud, samas ei ole tähelepanu juhitud peamisele, millest tuleneb see väidetavalt suur liiklusohtlikkus (turvatunde puudumine), ent vähene õnnetuste arv. Aga see on teine teema.
Kiirtee ehitusega saab Tallinna-Tartu maantee turvalisemaks muuta. Selles kontekstis tuleb muidugi raha lugeda, sest üle Eesti autodega juhtunud õnnetustes piisanuks enamikul juhtudel ohvrite vältimiseks pelgalt kinnisest turvavööst...
Regionaalpoliitilistel põhjustel tulnuks Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee juba aastaid tagasi neljarajaliseks ehitada Paia ristini (Viljandi teeotsani), praegu peaks see ulatuma Reola ristini (Põlva teeotsani), veel parem Tatra oruni (Otepää teeotsani).
Turvavöö kinni ja Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks!